Hardo Pajula: viies stiihia

Hardo Pajula Foto: Erik Prozes

Nelja stiihia allutamine on võimaldanud inimsool alates tööstusrevolutsioonist kümnekordistuda ja loonud üha uusi tootmis-, vahetus-, jagamis- ja ümberjagamissuhteid, mis on lõpuks pea kõik võlasuhted. Loodusjõudude alistamise käigus oleme loonud uue taeva, mille võlvil kõõlub ähvardavalt 152 triljoni dollari suurune võlamonstrum, kirjutab kolumnist ja Edmund Burke’i Seltsi eestvedaja Hardo Pajula.

«Te olete võtnud rohkem laenu, kui te iial suudate tagasi maksta, ent ärge muretsege! Majandus kukub kokku ja teil läheb hästi.»

Roger Scruton USA üliõpilastele

Joseph Brodsky kirjutab oma suurepärases essees Dostojevskist: «Raha on maa, vee, õhu ja tule kõrval sisuliselt viies stiihia, millega inimesel kõige sagedamini arvestada tuleb.» Luuletaja sõnul peitub just selles tõsiasjas Dostojevski teoste aegumatu päevakajalisus. Brodsky sõnul on Dostojevski prohvetlik nähtus nimelt seetõttu, et «kõige kindlam viis vältida tulevikuprognooside vigu on vaadata eelseisvale läbi vaesuse ja süü prisma. Dostojevski kasutas just seda optikat.»

Vaesus ja süü – need kaks lükkavad liikvele romaani «Vennad Karamazovid», kus kogu isatapu ja sunnitööga lõppenud tegevustiku panevad käima kolm tuhat kirehoos pihta pandud rubla. «Ta on väikekodanlane,» tsiteerib Brodsky eelmainitud essees üht omaaegset Dostojevski austajast suurilmadaami, kes põhjendab oma järeldust tõsiasjaga, et kirjaniku jaoks olevat tohutu suurt kapitali kujutanud pelgalt kuus tuhat rubla.

Brodsky kirjutab – ja võtame teda siin sõnast –, et Dostojevski kuus tuhat rubla vastasid 1980. aastal umbes kahekümnele tuhandele dollarile. Et sealt alates on Ühendriikide valuuta nõrgenenud ligikaudu kolm korda, siis võrdub Dostojevski ettekujutus määratu suurest kapitalist praegu kuuekümne tuhande dollariga. Loomulikult tunneb kirjanik ka suuremaid numbreid – «Idioodis» lendab Nastasja Filippovna kaminasse ei rohkem ega vähem kui sada tuhat rubla –, aga üldiselt jäävad tema reakangelaste majanduslike püüdluste laeks tõesti mõned tuhanded rublad.

Kui nii, siis on meie tänane maailm Dostojevski omaga üsna sarnane. Ka praegu piisab ühele perele kuuekümne tuhandest dollarist, et elada üks aasta väga viisakates tingimustes. Säärane perekond oleks küll vaesusest väga kaugel, ent ometi poleks see veel kujuteldamatult jõukas. «See summa võimaldab lihtsalt tingimusi, mis teevad inimesest inimese,» kirjutab Brodsky, «sest suurema osa inimkonna jõupingutused on suunatud just normaalsete inimlike olude saavutamiseks. Kirjanik, kelle jaoks kuus tuhat rubla kujutavad endast tohutut summat, elab seega samal füüsilisel ja psühholoogilisel tasandil, kus suurem osa ühiskonnast.»

Jätame nüüd lihtsurelikud sinnapaika ja siirdume taevastesse sfääridesse. Möödunud aasta oktoobris hoiatas IMF valitsusi enneolematule kõrgusele tõusnud globaalse võlakoormuse eest. Valuutafondi rehkenduste järgi ulatus maakera valitsuste ja erasektori summaarne võlasumma 152 triljoni dollarini.