Helmen Küti vastus Neeme Korvile: mina kuulun erakonda ja elan seal, kus kandideerin

Helmen Kütt Foto: Elmo Riig

Nõtke ja tundliku sulega Neeme Korv muretses 27.02 lehe artiklis «Mis oleks Eestile hea?», et «väiksemates omavalitsustes, mida jääb haldusreformiga vähemaks, tõstavad nn kahe tooli seaduse tuules uuesti pead erakondade peakontorid». Selles ütlemises on murelik toon, mistõttu tahan ma esitada oma vaate ja oponeerida.

Erakonnad pole saatanast, vaid on osa meie riigi demokraatlikust komberuumist, kui president Kaljulaidi lendsõna kasutada. Erakond on mõttekaaslaste võrgustik. Erakond võib olla Toompeal valitsusliidus ja mõne opositsioonipartei kriitika turmtule all, kuid omavalitsuses võivad needsamad erakonnad moodustada tulevase koalitsiooni, sest kohalikud inimesed on nii kõige õigemaks pidanud. Seda esiteks.

Teiseks, erakondade peakontorid võivad ükskõik kui palju pead tõsta, kuid kohapealsete sotsiaaldemokraatide, keskerakondlaste, IRLi inimeste või reformierakondlaste soovide vastaselt nad valimisnimekirju ei määra. Ükski arukas peakontor seda isegi ei ürita, sest keegi ei taha juba ette valimisi kaotada. Erakondade peakontorid arvestavad kohalikega.

Neeme Korvi arvates oleks Eestile hea, «kui kohti ei täidetaks valimistega partei nimekirja alusel, vaid võimule pääseksid need, kes ise kohapeal elades kohalikku elu edendada tahavad».

Palun, siin ma olen: Viljandi elanik, kes käib tööl riigikogus ning keda Viljandi sotsiaaldemokraadid koos teiste meie nimekirjas kandideerivate viljandlastega usaldavad ja soovivad näha kodulinnas kohalikel valimistel linnapea kandidaadina. Nõustusin selle ettepanekuga, sest tahan edendada kohalikku elu, mulle ei ole ükskõik, kuidas Viljandi areneb. Kui sotsiaaldemokraadid võidavad Viljandis ja saavad linnapea koha, siis lahkun riigikogust. Olen elanud Viljandis 34 aastat, sellest 20 töötanud kohalikus omavalitsuses. Viljandi on ja jääb minu kodulinnaks, Tallinnas käin ainult tööl. Minu jaoks on siin kõik selge ja lihtne. Keegi ei pälvi lihtsalt niisama valijate usaldust, ega valijad rumalad või pimedad ole.

Siin näengi oma erakondlikkuses tugevust. SDE on valitsuses ja kujundab jõuliselt Eesti poliitikat. Alates koalitsiooni otsusest tõsta tulumaksuvaba miinimumi 500 euroni, lastetoetuste suurendamisest või paremini rahastatud huvitegevusest kuni kohalike investeeringute toetamiseni riigikogus – kõik see kujundab Viljandi linnagi elu. Ka näiteks meie naiste tugikeskuse tegevust, millele olen riigikogu liikmena kahel korral algatanud kohaliku investeeringu toetuse andmise.

Kui president Kaljulaid õhutas iseseisvuspäeva kõnes inimesi nõudma poliitikutelt koduvägivallavastast diskussiooni, siis sotsiaaldemokraadid on olnud perekurjuse häälekad ohjeldajad. Valimiseelsest diskussioonist olulisemad on aga konkreetsed teod. 2008. aastal töötasin Viljandi linna sotsiaalameti juhatajana ja neljanda varjupaigana Eestis avasime naiste tugikeskuse just siin. Hiljem sotsiaalministrina muutsime naiste varjupaikade teenuse rahastamist hasartmängumaksupõhisest toetusest riigieelarveliseks toetuseks. Alles tänavu 9. veebruaril Viljandis koostöövõrgustiku ümarlaual rääkisime politsei-, lastekaitse- ja sotsiaaltöötajatega, sotsiaalkindlustusameti ja sotsiaalministeeriumi ametnikega ning naiste varjupaiga teenuse pakkujatega paremast koostööst, meie ühistest probleemidest. Politsei pani lauale statistika, et 85 protsenti lähisuhtevägivalla väljakutsetest on seotud alkoholiga, ning tunnustas tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovskit alkoholi reklaami ja kättesaadavuse vähendamisel.

Kui mulle tundub, et keskvõim võiks kusagil midagi teisiti või rohkem teha, siis parlamendierakonna poliitikuna on mul alati võimalus seda öelda ja küsida. Näen selles enda tugevust, erakondliku demokraatia tugevust.

Lõpetuseks: mina ei ole Viljandis turist või proovireisija. Mina elan siin.