Mati Raidma: sisekaitseakadeemia edulugu saab otsa

Mati Raidma Foto: Sander Ilvest / Postimees

Kõik märgid on hakanud näitama, et üks Eesti edulugudest – koondada erinevate julgeolekuvaldkondade kõrgharidus ja teadustegevus ühtsesse akadeemiasse on jõudmas oma lõppu. Loomulikult tuleb uus lugu, ilmselt Narvas, loodetavasti edukas aga kindlasti mitte seda mõtet kandev, mis tänane sisekaitseakadeemia, kirjutab endine päästeameti peadirektor Mati Raidma (Reformierakond).

Tuline heitlus ja debatt sisekaitseakadeemia Narva kolimise teemal on kestnud juba mõnda aega. Olen näinud selle auväärse kooli sünnilugu ning arengut ja päästehariduse loomisesse ning väljaarendamisesse ka ise oma panuse andnud. Pean oluliseks lugejaga jagada paari argumenti, mis nii minu kui paljude kolleegide jaoks on olnud olulised ja mille kõrvaleheitmine tänaste poliitiliste otsustajate poolt viib kooli arengu suunda, mida siiani on püütud vältida.

Sisekaitseakadeemia (1993-1998 ka riigikaitseakadeemia) loomise lähteülesandeks oli tegelikult leida vastus küsimusele, kuidas üks väike riik – kes vajab sarnaselt suurtega kõrgelt haritud kaitseväelasi, politseinikke, piirivalvureid, päästjaid, vanglaametnikke, tollitöötajaid –  suudaks nendele hariduse andmist oma piiratud ressurssidega korraldada. Kõigile riigiteenistuses olevatele vormikandjatele eraldi kõrgkoolide väljaehitamine käis selgelt üle jõu. Alternatiivina kõrghariduse omandamine ainult välismaal ja võõras keeles tähendanuks oma rahvuskooli ja valdkondade arengu aluseks oleva emakeelse teaduse tekkimata jäämist.

Et sellisel ühendatud kõrgkoolil on veel olulisem efekt kui pelgalt eelarveline või majanduslik, selgus aastaid hiljem. Siis, kui esimesed lennud peale akadeemia lõpetamist reaalselt Eesti julgeolekut ning turvalisust kujundama asusid. Selgus, et koos veedetud kõrgkooliaastad on oluliseks abiks erinevate ametkondade koostöövõimele.

Omamoodi toetavaks ja oluliseks on see kujunenud just täna, kus keerulist julgeolekukeskkonda tasakaalustama loodud laia riigikaitsekäsitluse eelduseks on eelkõige erinevate ministeeriumite, ametkondade ja teenistuste teineteisemõistmine ning ühine võimete ja ressursside planeerimine ja kasutamine. Sellele on viidanud ka 1998. aastal akadeemiast eraldunud ning oma haridusasutuse Tartusse ümber suunanud kaitseväe esindajad. Viimastel aastatel on hakatud otsima võimalikke teid, kuidas sõjalises ja sisejulgeolekualases kõrghariduses ning eriti magistriõppes taas ühisosa ja integreeritust leida.  

Üks on kohe päris kindel – sisekaitseakadeemia pole kunagi teeninud ega tohi teenida eesmärki läbi oma õppijate tugevdada turvalisust, eriti kooli asukohas. Kõrgkooli eesmärk on alati olnud akadeemilises õpikeskkonnas valmistada ette professionaalseid riigiteenistujaid, kes pärast teadmiste omandamist saavad asuda kujundama kogu Eesti turvalisust. Erinev teema on harjutusväljad ning praktikabaasid, millest viimase puhul on Kirde-Eesti täiesti sobiv ning kaalumist vääriv võimalus.

Lõpetuseks päästeala kõrgharidusest. Kui teised sisekaitseakadeemia kolledžid, sealhulgas ka politsei- ja piirivalvekolledž keskenduvad enamalt õigus- ja sotsiaalteadustele, siis päästealane kõrgharidus on oma olemuselt seotud tehniliste ehk inseneriteadustega. 1990ndatel oli tõsiselt kaalumisel päästealase kõrghariduse andmise võimaluse loomine Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) juurde.

Ajaloolise õigluse huvides tuleb lisada, et meie Leedu ja Läti kolleegid nii ka tegid. Eesti jäi lisaväärtust andva erinevate ametkondade ühise kõrgkooli idee juurde. Päästekolledž sai oma õpikeskkonna väljaarendamisel tuge nii TTÜ laboritelt kui õppejõududelt, kes täna Sisekaitseakadeemias juba emeriitprofessoritena ühe kõrgkooli tõsiseltvõetavusele hädavajalikku akadeemilisust kujundavad.

Tänaste arengute valguses on päästeala hariduse tuleviku osas tõesti otsustamise koht. Sisekaitseakadeemia Narva suundumisel on tõenäoliselt vaid aja küsimus, kui päästeala loobub senisest kõrghariduse mudelist ja alustab koostööd TTÜga.

Kas see on hea või halb? Eks seda näitab aeg. Kindlasti oleks siiralt kahju, kui julgeolekuvaldkonnas tööle asuvate noorte ühine koolikeskkond jääks kaunistama vaid seda minevikus kogenud meeste ja naiste mälestusi ning ajalooõpiku lehekülgi.