Rait Maruste: riigiasutuste laialilaotamine üle Eesti võimaldaks neid tuulutada ja koomale tõmmata

Rait Maruste Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Avaliku võimu asutuste ümberasutamine on väga õige ja vajalik ettevõtmine, millele võivad kahjuks saatuslikuks saada halvad üksiknäited, osa poliitikute ja arvamusliidrite kõrk Tallinna-kesksus ja ametnikkonna vaikne, kuid tugev vastuseis, kirjutab endine riigikohtu esimees ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste (RE).

Sulgenud 1993. aastal Tallinnas ühe riigivõimu keskasutuse – ENSV Ülemkohtu – ja viinud selle üle Tartusse ning nüüd mitmendat aastat maal Varblas elades leian, et pean kaasa rääkima.

Alustuseks sellest, et ülemkohut sulgedes ja Tartusse viies võtsin kaasa neli kohtunikku ja kaks inimest personalist. Tartus tuli alustada täiesti nullist, maja remondist, organisatsiooni ülesehitamisest, inimeste leidmisest jmt. Paljud Tallinnaga harjunud ütlesid otse, et mis sa mässad, paari aasta pärast oled Tallinnas tagasi. Algul oli tõesti raske, kuid ainult pool aastat. Raskust kompenseeris uute inimeste entusiasm ja tegemistahe. Täna ei sea enam keegi küsimärgi alla riigikohtu asukohta ja selle mõttekust vmt. Riigikohus saab Tartus suurepäraselt hakkama, nagu saab ka PRIA jmt avaliku võimu asutused.

See, et meie väikses ühtlase geograafilise olustiku ja heade ühendustega riigis on ligi pool elanikkonnast koondunud Tallinna ja selle ümbrusesse, on kahetsusväärne anomaalia, mis on toonud kaasa äärealade tühjenemise. See on pikas perspektiivis rahvastikku ja rahvuskultuuri pöördumatult kahjustav. Selle heastamine, kui üldse võimalik, aga kümnetes kordades kallim kui tänased rehkendused, umbes «mida see kõik maksab». Rahvuskultuuri, selle mitmekesisust ja harmooniliselt arenenud elamisväärset keskkonda ei saa ega või mõõta «ühe töökoha väljaviimise maksumusega». Tänane olukord on avaliku võimu ja riigi territoriaalse kujundamise poliitiline läbikukkumine, mida veel saab ehk peatada.

Selles kontekstis on halbadeks, kuid kõigile teada näideteks haridusministeeriumi viimine Tartusse ja kava kolida sisekaitseakadeemia Narva. See, et keskvalitsus – ministeeriumid – on ühes kohas ning ei peaks olema tükkidena laiali, on pikema seletamiseta selge. Mis aga ei tähenda sugugi, et ka kõik keskvalitsusest alamalseisvad asutused peaksid kobaras ümber keskvalitsuse olema. Eriti tänapäeva töömeetodite ja kommunikatsioonivahendite tingimustes, kus ametnik saadab töödokumendi kõrvaltuppa e-mailiga. Miks seda siis ei saa teha Viljandist Tallinna, kui vaja ?

Sisekaitseakadeemia viimine Narva on täiesti põhjendamatu ja kahjulik idee. Sisekaitseakadeemia, nagu nimigi osundab, ei ole miilitsakool. Akadeemia teeb akadeemiaks seal õppivad ja õpetavad inimesed. Ei ole ühtegi arvestatavat alust uskuda, et Narva läheb ka kvalifitseeritud ja endast lugupidav õpetajaskond. Teiseks, nagu Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli kogemus selgelt näitab, moodustavad sealsete kolledžite õpilaskonnast 90 protsenti kohalikud. Mis iseenesest on väga hea, sest kohalikel noortel peab olema võimalus saada hea haridus, millega nad saavad minna edasi, kuhu soovivad. Kui sisekaitseakadeemia viia Narva, siis sama juhtub ka selle õpilaskonnaga, aga selle erisusega, et nemad sobivad tööle ainult Eesti Vabariigi õiguskaitsesüsteemi. Kas soovime, et meie sisekaitse isikkoosseis koosneks ligi paarikümne aasta pärast 90 protsenti ulatuses Ida-Virumaa noortest ?

Avalik sektor vohab

Pealinna kõrkusest. Kuulsin, kuidas ERRi stuudios rääkis kõiketeadev juhtivajakirjanik inimeste küüditamisest Tallinnast. Sellist kõrkust sotsiaaldemokraadi suust oli üsna ehmatav kuulata. See ülbe sõnakasutus, lisaks oma kohatusele ja väljaspool Tallinna elavate inimeste alavääristamisele, tähendab ka küüditamise kui (inimsuse)vastase kuriteo labastamist ja võrdsustamist pealinnast väljakolimise ebamugavusega...Valige sõnu, härrased.

On väljendatud ka väga enese- ja Tallinna-keskselt, et kust leitakse kompetentseid inimesi. Seega, õpetatud, targad ja kogenud inimesed on ainult Tallinnas?! Kõigepealt, selliselt arvates alavääristatakse kõiki neid, kes väljaspool Tallinna elavad. Teiseks, tuleb endale aru anda, et inimeste Tallinna koondumise on põhjustanud riik ja selle juhid/otsustajad. Või teisalt, kuidas need kompetentsed inimesed saavadki kohtadel tekkida, kui kõik käib ainult Tallinna kaudu? Inimesed on kohtadel olemas või tekivad, neile tuleb anda ainult võimalus.

Meie avalik sektor vohab ja selle osakaal on üks kõrgemaid OSCD riikidest. On vältimatu seda koomale tõmmata, muidu ei kannata meie majandus seda enam välja. Bürokraatial on olemuslik vajadus end pidevalt laiendada ja õigustada. Mida rohkem ametnikke, seda rohkem reegleid ja nõudeid. Oleme end niigi juba lämbumise ääreni üle- ja kinni reguleerinud. Asutuste laialilaotamine võimaldab kogu seda võrku veidi raputada ja värskendada. Eesti vajab seda.

Meil on kümnete viisi ameteid, inspektsioone,  sihtasutusi jne. Isegi Maaelu Arendamise Sihtasutus oli kuni viimase ajani Tallinnas! kuni Helir-Valdor Seeder selle Viljandisse viis. Hästi ja õigesti tegi. Avaliku võimu asutuste laialilaotamine üle Eesti võimaldaks neid veidi tuulutada ja koomale tõmmata, samal ajal anda tugev impulss värsketele lähenemistele töös ja kohalike keskuste elule.

Kui 30- kuni 50-inimeseline riigipalgaline ametiasutus kaob Tallinnast, siis vaevalt keegi seda märkab. Kui aga Jõhvi, Rakverre, Pärnu, Viljandisee, Võrru, Haapsallu või Kuressaarde tuleb juurde samasugune asutus, on see sellele kandile väga oluline arengutõuge. On väga suur vahe, kas ääremaa inimene peab sõitma tööle Tallinna või oma elukohalähedasse tõmbekeskusesse. Lisaks leiavad kohalikku ellu väljundi ka riigipalgaliste pereliikmed ning inimeste seotus oma kodukandi ja selle elu ja kultuuriga säilib.

Kokkuvõtvalt – räägitud on liiga palju ja kaua, on aeg asuda tegudele.