/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2016/01/08/4858573t1h50e8.jpg)
Kalevipoja jumalad on inimese-armastajad jumalad: meie ei kuule neid kusagil valju kohut mõistma, ega näe nende karistavat kätt, aga tihti leiame neid inimesi avitamas ja õnnistusi jagamas.
Postimees 1887. aastal: Missugused kõlbulised arvamised paistavad meile Kalevipojast silma?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vana rauk kõneleb Kalevipojale, kuda ta on ju Kalevipoega hällist saadik tihti vaatamas käinud ja jällegi ilmunud tema tööle õnnistusi tooma: Mis sa sünnil kergitasid, Sahkella läbi siblisid, Sest saab kasu siginema, Õnne rohkest õitsemaie. IX, 512-515
Ja inimese töö on tühine, asjata tema vaeva väsimused ja higi piinad, kui jumalik õnnistus tööle tulu ei anna. Ilma jumalikku abi, Ta e v a t o e t u s i Saa ei inimeste sugu Töösta tulu toimetama. IX, 579-582
Selle pärast on ka vana rauk tulnud Kalevipoja Valmist tööda vaatamaie, Korralista kohendama, Et sul vaeva väsimused, Palavuse higi piinad, jääks ei leskena leinama. IX, 573-577
Nõnda näeme meie igal pool jumalaid inimestele tulu tooma ja abi andma; nad püüavad inimest häädele tegudele avatleda ja kõlbulisi sünnitusi edendada, mõnusaid mõtteid inimeste päädes aretada ja niisuguste mõtete kuju andmisele õnnistust jagada. Aga siisgi mitte üksnes hääle tööle sigidust ei anda ei ole jumalate asi, vaid ka kurjust nuhelda ja tegijale kätte tasuda, ja selle üle valvata, et jumalatest seatud kõlbuline ilmakord inimeste kõrgi meele ja tormiliste tujude läbi mitte segatud ei saa, peab nende amet olema.
28.02.1887