Tuletõrjujad Stockholmi äärelinnas Rinkeby's.

FOTO: TT/Reuters/Scanpix

Midagi ikkagi varjatakse, lihtsale inimesele valetatakse? Igaüks, kel jagub jaksu ja tahtmist veebist Rootsi statistikat otsida, leiab tegelikult eest põhjalikud ülevaated – peale kõige muu ka kuritegevuse kohta. Lisaks rootsikeelsetele leidub neid ka inglise keeles.

Registreeritud kuritegude arvu ja nende piirkondlikku jagunemist Rootsis ei varjata. Kuna aga kurjategijate rahvust statistikas ei märgita, pole isegi Rootsi enda kriminoloogidel kuitahes halvasti sihitud etteheidete peale varukast võtta ühemõttelist vastust.

Kui võtame riikide võrdluse aluseks kuriteo liigi, mis peaaegu kunagi märkimata ei jää, siis näeme, et ei USA-l ega Eestil pole mingit erilist põhjust minna rootslasi suure suuga õpetama, kuidas elama peab. ÜRO statistika järgi on USAs tapmisi 100 000 elaniku kohta umbes neli korda ja Eestis kolm korda rohkem kui Rootsis.

Rootsit on pikka aega iseloomustanud kuritegevuse vähenemine, seda vaatamata  rahvaarvu kiirele kasvule immigratsiooni tulemusel. Kuni 2012. aastani vähenes Rootsis surmaga lõppenud vägivallajuhtumite arv. Üle-eelmisel aastal (2015) jõudis see aga taas 2007. aasta tasemele – 112 surmajuhtumit, mille põhjus ametliku määratluse järgi oli suure tõenäosusega vägivald. Võrdluseks: Eestis registreeriti 2007. aastal 90 ja 2015. aastal 38 tapmist ning vastavalt 20 ja 12 mõrva.

Rootsis ei mainita ei avalikult ega statistilistes ülevaadetes kurjategijate rahvust ega usku. Põhjendus, miks seda ei tehta, peitub kõige üldisemalt hirmus (mh varjatud) diskrimineerimise ees. Mõistmaks seda vaatenurka, meenutagem, kuidas ärrituti Eestis, lugedes näiteks Soome lehepealkirju eestlaste toime pandud kuritegudest – kurjamite vari langenuks justkui tervele rahvale.

Eesti kriminaalpoliitika statistikast leiame aga jaotuse nii kodakondsuse kui ka emakeele järgi. See on teistsugune vaatenurk, mis võimaldab meil omal viisil vaadata otsa oma maa probleemidele.

Vastus küsimusele, kas kiirem immigratsioon suurendab kuritegevust või mitte, pole paraku niisama lihtne kui ükskordüks. On küll ridamisi loogilisi argumente, miks võiks immigratsioon kaasa tuua kuritegevuse kasvu, ent tegelike riikide näitel pole leitud ühemõttelist põhjuse (immigratsioon) ja tagajärje (kuritegevuse kasv) seost. (Toimetaja täpsustus: mitmetes riikides ja piirkondades panevad küll immigrandid toime rohkem kuritegusid kui kohalikud ja on ka vanglates üleesindatud, aga see pole nii igal pool ja igal ajal – selles mõttes pole seos immigratsiooni ja kuritegevuse vahel universaalne; erinevusi on uuringutes tuvastatud nii immigratsiooni siht- kui ka lähteriigiti.) Rootsi on siiani olnud pigem kinnitus seisukohale, et immigratsioon üldist kuritegevuse taset ei tõsta. Võrreldes enamiku maailma riikidega, sh USA ja Eestiga, on Rootsi endiselt madala kuritegevuse tasemega riik. Siiski osutab jõuguvägivalla kasv sellele, et Rootsigi pole probleemideta Bullerby.

Rootsist ja rootslaste kogemusest on Eestil kahtlemata palju õppida. Selle juures tasub aga hoiduda vandenõuteooriatest ja nii oma ülemerenaabri idealiseerimisest kui ka üksikute uudisekildude põhjal lausrumalaks tembeldamisest.