Ahto Lobjakas.

FOTO: Peeter Langovits

Kuna president on Eesti riigi personifikatsioon ja stabiilne riiklus eesti ühiskonna ülim püüdlus, siis on iga presidendi aastapäevakõne ühtlasi Eesti raskuskeskme paikapanek – üheinimesekärajad.

Parimalgi juhul kanaliseerib president väliseid jõude. Nagu ütles Shakespeare: «Ilm on (näite)lava ja kõik mehed ja naised vaid (näite)mängijad, kel oma lavaltminekud ja -tulekud.» Küsimus Kersti Kaljulaidi esimese presidendikõne järel on: kes kirjutas (ülekantud tähenduses) tema read ja tõmbas tema nööre? 

Marek Tamm diagnoosis presidendi kõnes lahenduseta pinge Herderi ja Heine (tegelikult küll Kanti), rahvusromantiku ja maailmakodaniku vahel (EPL 26.02). See on saksa taust. Saksamaa ajalooline kogemus on hoiatav ja komberuumist kostab eluruumi ehk Lebensraum’i kaja. Presidendi ruumimõiste ei näi siiski romantilisena. Saksa juurte asemel paistavad pigem inglise konservatiivsete liberaalide kõrvad.

Kaljulaidi jutt kommetest on suurema kahtluseta kummardus meil praegu moodsa Edmund Burke’i poole, kes on kirjutanud, et «tavad [ingl k manners] on tähtsamad kui seadused». See avab presidendi kõne lahendamata pinge teistmoodi. Seadus on meil võõras, ELi aluslepped ja ÜRO konventsioonid trumpavad üle ja seavad ranged piirid kõigele kohalikule. Pika ajalooga ühiskonnas, nt Burke’i-aegsel Inglismaal, on kohalik kokkuvõetav sõnaga «tava». Tava on hoopis midagi muud kui komme.

Võrrelgem: «Meil ei anta altkäemaksu» ja «Meil on sellised söögikombed». Tava ongi loodetavasti see, mida president mõtles. Tava on võimatu seaduse kombel selgesse sõnasse panna, ometi juhib ta vastuvõetavat käitumist ja ilma temata ei juurdu ükski seadus (kõik teame, mida tähendab «mõisa köis – las lohiseb»).

President ütles oma kõnes, et oma «komberuum» tuleb meil alles määratleda. See on aga tavaruumi väga radikaalne valestimõistmine. Burke’i (ja inglise konservatiivse liberalismi) õpetuse iva on selles, et tava kõige otsesem vastand on inimesepoolne tahtlik asjade suunamine (kõige halvem on revolutsioon). Tavades ei saa kokku leppida, nad on, mis nad on.

Ilmekas on Burke’i väärtsiteerimine eesti uuskonservatiivide poolt: ühiskond pole mitte lepe surnute, elavate ja sündimata põlvede vahel, vaid nende partnerlus. Kokkulepe on üdini liberaalne mõiste.

See ei tähenda, et Burke, Oakeshott, Scruton ja Gray ei väärtustaks isikuvabadusi, õigusriiki, võimude lahusust. Vastupidi. Aga nad ütlevad, et see kõik saab püsida vaid tänu nad võimalikuks teinud tavadele. Kui poleks sajanditepikkusi briti tavasid, poleks ka briti vabadust.

Eesti ei ole Inglismaa – ega õnneks ka Saksamaa. Meie ajalooline valik lääne ühiskonnana on meie eest ära tehtud. Erinevalt Inglismaast ei kanna meie tavad automaatselt vaba ühiskonda. Seda olma kinnitab meie igapäevakogemus. Meie loomulik käitumine avalikus ruumis – autoroolis, poes, poliitikas – ei vääri tava nime. See on viisakuseta ja tihti eetikatagi ehk teisisõnu tsiviliseerimata.

Kui see seaduse aluseks teha, oleks tulemus üsna sarnane Hobbesi loomuliku olekuga, milles inimese elu on üksildane, vaene, tige, kole ja lühike. Erinevalt Inglismaast ei ole meie omakultuur automaatselt individualistlik ja liberaalne.

19. sajandil andis meile seadused imperialistlik Venemaa. 20. sajandi algul leidis meie omariiklus 15 aastaga endale mugava vormi patriarhaalsest despotismist. Praegu näeme sama tendentsi: president presidendi järel üritab ebakindlalt seista kahes paadis korraga, kaitsta (meie) tava ja (nende) seadust. Sarnaselt Saksamaaga peame sisse tooma seadust, mille kaitsvas varjus saaks kasvada tsiviliseeritud tavad. Riik peab seadust kaitsma ja tava kammitsema.