Maie Kiisel

FOTO: Erakogu

Keskkonnateadlikud inimesed ei pea planeedi ees süüd tundma ja kaasa jooksma ökoloogilise elustiili trendidega, asja tuleb võtta rahulikult, kirjutab Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste rakendusuuringute keskuse analüütik Maie Kiisel.

Kraan kinni. Vähem liha. Soojusta ja tihenda. Taaskasuta, vähenda jäädet. Osta kohalikku, nõua ökot. Palju sarnaseid soovitusi saab leida ka veebilehelt Kliimamuutused, eeldusega, et muudad oma käitumist säästlikumaks. Tasapisi juhtub see ilmselt tõesti, aga nagu igal heal asjal, on ka neil soovitustel oma ootamatu kõrvalmõju. Milline siis?

Reeglina ei võta keegi oma käitumises ette märgatavaid muutusi üksikute soovituste peale. Oluliste muutuste taga on terve hulk tegureid, mis jäävad tavaliselt tähelepanuta – nagu jäämäe veealune osa.

Näiteks on minu artikli lugemine näiliselt lihtne ülesanne. Selle tekstini jõudmiseks on aga vaja täita terve rida eeldusi. Näiteks kasutada suhtluskanaleid, mille voogu see postitus võiks potsatada. Ehk hakata ka näoraamatus Eestimaa Looduse Fondi jälgijaks. Selleks saad, kui suhtled ühiskonna- ja loodustundlike inimestega. Selleks peaks omakorda nendega kuidagi tutvuma, ütleme, ülikoolis, tuttavate sünnipäevadel, suveüritustel, eksootilistel reisidel, maailmapäästmisprojektide asju ajades vms.

Nende suhete hoidmiseks on omakorda vaja midagi teha. Elada aktiivset elu. Vahetada mõtteid, elada sarnases elukeskkonnas, armastada samu kohvikuid, osaleda Teeme Ära talgutel. Silitada sõbra vastse kodu savikrohvist seina, jagada artiklisoovitust, uurida taaskasutuskleidi tegumoodi, küsida: «Kust said?»

Sellised pisikesed teod on kõik omavahel seotud – ükski neist pole juhuslik. Ka sellesama artikli lugemine on loogiline jätk kõigile neile eelnevatele pisikestele sammudele, mida märkamatult teeme.

Inimestel, kes sellise eluviisiga kuidagi ei suhestu või seda endale lubada ei saa, on praktiliselt võimatu minu teksti või säästusoovituste otsa komistada ja neid järgima hakata. See selleks.

Tähtis on see, et inimese peidetud mõtted ja väljakujunenud tegevused peidavad endas tervet rägastikku eeldusi, mis inspireerivad teda üha uutele pisikestele muutustele. Rohkem ökotooteid, põnevamaid säästunippe! Kõlab hästi, kuid just need peidetud tegurid, mis teda muutustele ahvatlevad, toimivad vastupidiselt keskkonnasäästu eesmärgile.

Kui inimese pisikesed ja suured teod kõik näiteks ööpäeva ajajoonele märkida, muutub nähtavaks see, kui vähest osa oma ajakasutusest ja tegevusest oskab ta teadlikult keskkonnasäästuga siduda.

Ajajoonelt leiab ühe säästvama transpordivaliku, ühe läbimõeldud ostu. Aga ülejäänud 23 tundi, mil ta samuti ressursse kasutab? Need vähesedki säästuteod ei pruugi keskkonda niivõrd säästa kui ekspluateerida. Kuigi «keskkonnasõbralik» tegu (mahetoode) võib olla säästvam kui «mittesõbralik» (niinimetatud tavatoode), ei pruugi ta tempokas elus olla mitte asendav, vaid täiendav keskkonnakulu.

Jäämäe veealune osa elik ressursinõudlikud tegevused, mis toetavad ka säästvate teguviiside ülevõtmist, on nende inimeste seas, kes keskkonda rohkem tähtsustavad ja selle kaitseks midagi ette võtavad, palju sagedasemad ja mitmekülgsemad. Seega ka suurema keskkonnamõjuga.

Kunagi kirjutasin Bioneeris sellest, kuidas küsitlusandmed võiksid keskkonnasäästu taotlevate inimeste ökoloogilist jalajälge ennustada. Kogu seda juttu ma siin üle ei korda. Arvutiaeg ja kliima... Aga järgmisel joonisel võrdlen küllaltki subjektiivsel moel aktiivsete säästjate ja mittesäästjate toona pikemalt lahtiräägitud andmeid.

Joonise allkiri: Säästjate enesehinnanguline tarbimistegevuste sagedus ja mitmekesisus võrreldes mittesäästjatega. Näitajad on kokku pandud paljudest üksikküsimustest TÜ ühiskonnateaduste instituudi küsitlusuuringu «Mina. Maailm. Meedia» põhjal.

FOTO: Joonis

Säästev eluviis on võimalik tänu piirideta energiale

Meie tarbitavad ressursid tulevad sageli kohtadest, mis pole ei nägemis- ega käeulatuses. See võimaldab ökoloogilist eluviisi harrastada nii, et kõrvalmõjusid ei näe.

Aga mis siis, kui globaalne ressursivargus ei oleks võimalik? Kui tuleks arvestada selgelt piiratud kohalike võimalustega? Nagu seda teeb näiteks üksildane väike prints, kes elab oma pisikesel planeedil.

Selle hapra ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks tuleb tal järjepidevalt väikeseid ahvileivapuid välja kitkuda, sest planeedi tillukeses ökosüsteemis on ta paraku nende ainuke looduslik vaenlane. Kuidas mõjutaks heatahtliku eluviisi järgimine tema planeedi taluvuspiiri võrreldes harjumuspärasega?

Kõigepealt peaks prints ökoloogilise elustiili või säästunippide olemasolust ju üldse kuidagi teada saama. Selleks tuleks tal endale hankida ajalehti-ajakirju (vee- ja energiakulu, mürgised trükivärvid) või arvuti (metallide kaevandamine), ta peaks otsitavat infot guugeldama (vaata, kui palju panustab kliimamuutustesse Google'i otsing).

Selleks, et kohtuda Gaia teooria eestkõnelejaga, peaks ta muretsema pileti maa-maa tüüpi raketile (kütused). Veendumaks selles, et ta säästunipid on ajakohased, tuleks kindlasti omajagu aega veeta ühest ökokogukonnast teise reisides (transport). Väljendamaks pühendumust üllale ideele, tuleks seda väljendada tegudes. Näiteks tuleks printsil külastada ka galaktika olulisemaid ostukeskuseid, et hankida ökomärgisega riideid, spirulinat, klorellat ja Himaalaja soola (ressursid).

Mööda ei pääse ka kodusisustusest, sest ökoinimese häärberis peab olema taaskasutatud esemeid. Nende korrastamiseks on vaja hankida restaureerimisõpikuid, jälgida YouTube'i kanaleid, osta tööriistu, pottide kaupa värve ja õigetes toonides Aafrika kangaid.

Kui prints nendelt trettidelt lõpuks koju sooviks tulla, poleks tal kavandatud nullenergiamaja enam kuhugi püstitada. Tema planeedi ressursid oleksid ammendunud.

Kuidas vähendada jäämäge?

Säästva elustiili paradoks peitub selles, et selle ülevõtmiseks ja säilitamiseks tuleks märkamatult teha hoopis süsinikukoormust kasvatavaid asju, mis paraku suures pildis kasvatab ökomurega inimese ressursikasutust keskkonnasäästu mittetähtsustava inimese ees.

Sama efekt tekib muidugi ka teiste eluviisisümpaatiate puhul, olgu selleks sport, kirjandus või filosoofia, sest elustiiliga kaasamineku mõju inimese toimimisele on universaalne.

Erinevate elustiilide mõju ökoloogilisele jalajäljele võiks ju võrrelda, kuid paraku on kõikide elustiilide tuumikud koondunud võrdlemisi väikesesse inimrühma.

Säästvamaks osutuvadki need indiviidid, kes maailma asjade pärast ei muretse ega püüa selle päästmise nimel nahast välja pugeda. Neil on lihtsam piirduda ressurssidega, mille kasutamist neile ühiskond, loodus või bioloogia möödapääsmatuna ette kirjutab. Makse peab maksma, elukoht peab ikka olema, tühi kõht nõuab oma.

Niisiis, selleks, et end planeedi ees vähem süüdi tunda, ei pea kaasa jooksma ökoloogilise elustiili trendidega. Loobuda võiks põdemisest, kui sa ei saa endale lubada mahedat palmisuhkrut või uut ja eriti säästvat pesumasinat. Kui allkirjastamata jääb mõni petitsioon, kui sul pole mahti järjekordsest kampaaniast osa võtta... Jäta süümekateta kõrvale toiduretsept, mis on küll lihavaba, kuid koosneb kirjust valikust ainetest, mida sa välja hääldada ei oska. Ära vaheta täna autot välja säästvama vastu, sest aasta-kahe pärast tuleb veelgi parem väljalase.

Lihtsam ja aeglasem eluviis ei pruugi olla hea mitte üksnes keskkonnale, vaid ka sulle endale. Ole rahuga edasi see väike prints, kes on ebateadlik keskkonnasäästlikust eluviisist.*

Maailmaparandajatele soovitan kasutada rohkem selliseid lahendusi, mis ei eelda inimestelt ökoloogilise ideoloogia omandamist või selle endale isiklikuks elueesmärgiks muutmist.

Inspireerivaid näiteid, millest šnitti võtta, on palju. Üheks selliseks on jäätmete taaskasutamise süsteem, mis tänu taristu arengule ja sortimise kohustuslikuks muutumisele on edukalt kaasa haaranud isegi venekeelse elanikkonna, kes maailmaparandajate ja ökoinimeste infoväljalt tüüpiliselt kõrvale jääb.

Vabatahtlikult ettevõetavad keskkonnaalgatused (nagu teadlik ökotoodete ostmine) puudutavad mitmeid kordi väiksemaid inimgruppe. Heaks näiteks on avalike asutuste isesulguvad kraanid, kohustuslik koolivorm, hästitoimiv linnadevaheline ühistransport, koolipiim, keskkonnasäästu reeglite järgi tehtud riiklikud ostud.

Hea lahendus on ka pensionifondid, milles inimesed saavad oma säästmisest ülejääva raha ära põletada, selmet seda täiendavasse tarbimisse suunata.


*Kuigi selleks, et teadlikult keskkonnateadmatuna elada, tuleks sellest kõigepealt kusagilt teada saada ja võtta ümberpööratud kujul ette väikese printsi kujuteldav teekond mittenullenergia majani.