Postimehe töötaja Adele Pao

FOTO: Peeter Langovits

Kui keegi kusagil maailmas loodusõnnetusteks valmis on, siis on need jaapanlased.

Nagu eestlased peavad arvestama sellega, et igal aastal tuleb talv ja aegsasti tuleb varuda sooje riideid, teavad kolme tektoonilise plaadi ristumiskohas elavad jaapanlased, et maavärinad on elu paratamatu osa. Kontorites on neil kiivrid ja hädaabipakid ning juba algkoolis alustatakse õpetustega, mida maavärina korral teha.

Linnas, kus ma neli aastat ülikoolis käisin, suhtuti lumme palju suurema umbusuga kui maavärinatesse. Ülikool asus 400 meetrit merepinnast ning lume ja jäitega jäid tunnid teinekord ära, sest bussisõit oli liiga ohtlik. Maavärinate tõttu poppi teha ei tohtinud.

Viimased 30 aastat on maju ehitatud nii, et need võnguksid maavärinaga kaasa, mitte ei seisaks jäigalt paigal. Tegelikku hirmu, et minuga midagi juhtuks, ei tundud ma ka siis, kui lamp poole öö ajal laes suure hooga edasi-tagasi kõikuma hakkas. See on ju Jaapan! Kõik on turvaline! Ka reedel õõtsusid Tokyo kõrghooned nagu puud tuules, aga jäid püsti.

Nii elatakse Jaapanis suurema kärata üle tugevad maavärinad, mis teistes riikides põhjustavad katastroofe, ja jalutuskäik Tallinna libedatel tänavatel on ohtlikum kui viie-kuuemagnituudine maavärin Jaapanis.

Peale selle, et viiendik maailma suurematest maavärinatest toimub Jaapanis, on saareriigis üle saja vulkaani ning taifuunid räsivad rannikualasid igal aastal. Lisaks majadele on ka suurem osa Jaapani rannikust kaitseks üleujutuste ja tsunamide eest mähitud betoonblokkidesse, mis ohu korral peaksid hävitavate lainete teed takistama.

Seda hullem on tõsiasi, et reedese maavärina ja sellele järgnenud tsunamide tõttu on praegustel andmetel hukkunuid üle 20 000 ning linnade ja külade kaupa on inimesi teadmata kadunud. Seda hirmuäratavam on vaadata kaadreid, kus meri on kokku kuhjanud lennukeid, autosid ja laevu just nagu väike poiss, kes ei ole viitsinud oma mänguasju ära koristada, või näha pilte hiidlainetest, mis maju endaga kaasa viivad.

Kõige kohutavam on see, et õnnetusest on raske midagi õppida ning pea võimatu on midagi veel turvalisemaks teha. Kui tavaliselt saab loota, et järgmine kord on inimesed paremini valmistunud, ehitatud on vastupidavam taristu, siis Jaapanis seda lootust ei ole, sest inimesed, omavalitsused, ettevõtted ja riik on teinud kõik võimaliku, et õnnetustega toime tulla, kuid vahel ei piisa isegi sellest.