Liis Konovalov: kilekottidest vabanemist tuleb igakülgselt toetada

Ühekordse kilekoti asemel soovitatakse Eestis kasutada võrkkotte. Foto: Sander Ilvest

Olukorras, kus maailmameres vohav plastisupp pole enam kellelegi uudiseks, peaks ka ajakirjanikel olema moraalne kohustus plastivaba tarbimist soodustada, mitte seda naeruvääristada, kirjutab keskkonnasõbraliku eluviisi poole püüdlev Liis Konovalov.

Eestis ja ka mujal Euroopas plaanitakse piirata ühekordsete kilekottide kasutamist, mis ajendas ilmselt ka Postimeest kirjutama artiklit «Kas kilekotivaba juurikate ostlemine on võimalik?». Katse käigus leiti, et võrkkott ei sobi mullaste kartulite ostmiseks ja kartulid määrivad ära nii ostukorvi põhja kui ka kassalindi.

Pealiskaudsel lugemisel võib selline kirjatükk jätta mulje, et võrkkotid on täiesti kasutamiskõlbmatud ning kilekottidele alternatiivi polegi. See pole nii ning plastivaba(m) elu on võimalik kõigil, mitte ainult sügaval metsas elavatel ökohipidel, kes ise oma juurikaid kasvatavad.

Miks me ei mõista kilekotti?

Vaadates vastukaja artiklitele, mis kilekottide keelustamist tutvustavad, tundub et Eesti inimeste peas on mõiste «kilekott» kinnistunud kui miski, mis korralikult kokku voldituna võib aastaid vastu pidada ja korduvat kasutamist taluda. On ka selliseid kotte, ent kilekottide keelustamise eelnõu keskendub võitlusele õhukeste läbipaistvate kilekotisarnaste toodetega, mis isegi oma nime suuremat ei õigusta – koju jõudnult on neil tavaliselt juba augud sees.

Hetkel oleme olukorras, kust plastivabamalt elada tahtev tarbija peab oma valikuid igal sammul põhjendama. Laialt levima hakanud e-poed toovad kauba koju kätte küll, aga mitme erineva kilekotiga ja lahenduste pakkumisele vastavad turunduslikult filigraanseks lihvitud avaldusega sellest, kuidas kõik plastivabad lahendused on liiga keerulised ja kilekotid on tarbija soov: odavad ja kättesaadavad.

Psühholoogilisest seisukohast on loomulik, et mitme erineva valiku ees seistes eelistatakse seda, mis on odavam ja kättesaadavam. Siiski ei tohiks meie ühise planeedi saatust jätta vaid lõpptarbija kätesse, vaid rohelisemad otsused peavad olema tehtud suurorganisatsioonide sees. Kui pood võtab oma eesmärgiks müüa pakendivabamalt, siis tulevad tarbijad sellega kaasa ja on võimalik väljuda ringist, kus rohelise eluviisiga kaasneb palju ebamugavust, transpordikilomeetreid ja tühisõite.

Oma osa on kanda ka meedial. Ühiskondlikku huvi kilekottide keelustamise teema vastu saaks ära kasutada positiivses võtmes. Ka viidatud artikli oleks võinud kirjutada teistsuguse vaatenurga alt - juhtida tähelepanu sellele, et mullaste juurikate transportimiseks ei pruugi võrkkott olla parim lahendus ning pakkuda alternatiive riidest või paberist kottide näol, samuti tuua välja, et õunte, pirnide, paprika ja ka pestud porgandite ostmiseks on võrkkott kasumlikum ja keskkonnasõbralikum lahendus, kui puuviljaosakonna kilekott. On täiesti võimalik vaadelda ühekordset kilekotti kui kallist ja ainult hädajuhtumitel ette tulevat lahendust, kui ühtegi muud varianti pole käepärast. Aga see nihe peab toimuma ühiskonna kollektiivse taju tasandil ja selle poole liikuma peame me koos.