Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875294t1h6552.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2010/11/15/467679t1hd45b.jpg)
Seaduskuulekas inimene võib lennureisil sattuda ebameeldivasse olukorda, kui tal juhtub kotis olema paar rahustavat tabletti. Euroopas kehtivate reeglite järgi peab tal isegi paari narkootilise või psühhotroopse ainega tableti kohta olema ametlik lubatäht ravimiametilt. Kui ei ole, võib tollitöötaja mis tahes lennujaamas teda pehmelt öeldes nöökida ja võtta ära ka muud elutarvilikud rohud. Ja vaielda pole siis midagi, sest kord on kord.
Enamasti pole reisijatel aimugi, et nad reegleid rikuvad ja seaduskuulmatult käituvad. Ja tavalistele reisijatele, kel pole vähimatki soovi korda rikkuda, tundub niisugune bürokraatia täiesti mõttetuna. Miks ometi ei võiks piisata perearsti kirjast?! Nii loodavad ka perearstid, kuid see võib tekitada ootamatult teravaid olukordi.
Tegelikult pole inimese jaoks ravimiameti loa taotlemine midagi väga keerulist, kuid see eeldab pikemalt ette mõtlemist ja kindlasti ajakulu. Ametlike paberite täitmise vaev langeb perearstile – kes ju nagunii bürokraatia koorma all vanguvad – ja apteekritele, kes taotluse ravimiametile edastama peavad.
Tõesti – ei midagi üleloomulikku, aga tüütu kindlasti.