:format(webp)/nginx/o/2017/02/26/6388083t1ha1b9.jpg)
Kuidas Tallinna raekoda sai tänu Moskva olümpiamängudele uued aknad ja milliseid väljakutseid see omakorda esitas, kirjutab disainiajaloolane Triin Jerlei.
Triin Jerlei: klaas ja poliitika ehk Kuidas Tallinna raekoda uued aknad sai (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1980. aastal toimunud Moskva olümpiamängudesse kaasati Venemaa kõrval teisigi liiduvabariike. Näiteks jalgpallimatšid toimusid ka Ukrainas ja Valgevenes, purjeregatt aga oli hoopiski kavandatud Tallinna.
Olümpia pidi ühtaegu näitama nii Nõukogude Liidu võimsust kui ka arendama kohalikku turismi, nii nõudis nende korraldamine olulisi investeeringuid linnakeskkonda. Suurem osa kavandatud hooneist oli vajalik loodetavate turistihordide võõrustamiseks ja olümpiamängude korraldamiseks, hotell Olümpiast linnahallini. Ent lisaks uusehitistele oli vaja korrastada ka juba eksisteerivat linnapilti, eelkõige vanalinna.
Muu hulgas oli vajalik raekoja renoveerimine. Hoone oli räämas ja sellele hiljem lisatud ümberehitised jätsid kaootilise mulje. 1970. aastatel levivate postmodernistlike ideedega oli kooskõlas kultuurimälestiste võimalikult ajastutruu renoveerimine ja see sai oluliseks põhimõtteks ka raekoja korrastamise juures, mille eestvedajateks olid arhitekt Teddy Böckler ning sisearhitektid Leila Pärtelpoeg ja Udo Umberg. Ajastutruuduse huvides korraldati renoveerimistöödel ulatuslikud väljakaevamised, mille käigus leiti nii mõndagi huvipakkuvat, teiste seas keskaegsete aknaklaaside tükid.
Tagasi keskaega
Klaasikillud inspireerisid tollast Tallinna arhitektuurimälestiste kaitse inspektsiooni juhatajat Rasmus Kangropooli proovima midagi uut: valmistada raekojale aknaklaasid keskaegse tehnoloogia abil. Selleks kutsus ta enda juurde tollase «Tarbeklaasi» tehase kunstniku Eino Mäelti ja küsis: «Kas teed mulle sellist aknaklaasi?» Tükid olid maa sees ajast puretud, ent siiski oli nende valmistamise tehnoloogia mõistetav.
Peamine probleem oli vajaliku klaasi hulk. Projekti muutis keerulisemaks tõsiasi, et Tallinnas oli sellise ulatusega projekti võimalik teostada ainult ühes kohas – «Tarbeklaasi» tehases. Sealne tehnoloogia oli mõeldud kardinaalselt teistsuguste esemete tootmiseks, suurtes kogustes. Ka polnud mõeldav tehase juhtkonnale projekti tutvustada, ajastule omaselt oli vajalik klaasitöö teha salaja. Ometi, projekti põnevuse ja ambitsioonikuse tõttu, andis Mäelt siiski oma nõusoleku.
/nginx/o/2017/02/26/6388087t1hd8ae.jpg)
Kuigi valmistamise tehnoloogia oli nii klaaside välimusest kui ka varasemalt loetud kirjandusest arusaadav, nõudis täpne teostus omajagu nuputamist: kuidas on võimalik üksi toota tuhandeid vajaminevaid aknaruute võimalikult ökonoomselt ja ratsionaalselt?
Pärast pikka mõtlemist jõudis Mäelt selgusele, et sama keskaegset tehnoloogiat klaaside valmistamiseks kasutada ei saa. Selle asemel töötas ta välja vormi, millesse puhutud klaasid saaks hiljem lahti lõigata. See oli kuuekandiline, valmistatud märgadest kaseplankudest ja pikkuselt umbes meetrikõrgune, diameetriga umbes 60 sentimeetrit.
Puhutav klaas jahutati kõigepealt maha, nii et sellest moodustus hiiglaslik kott, mille Mäelt seejärel vormi puhus, nii et vorm oli täis. Kui klaas oli paar tundi jahtunud, lõikas ta ülevalt piibukapsli ja alt põhja maha, nii et moodustus kuuekandiline toru. Toru tõmmati klaasinoaga seestpoolt nurkadest lõhki, nii et moodustusid klaasiribad, mille Mäelt omakorda lõikas šablooni abil rombikujulisteks tükkideks, sama kuju ja suurusega kui Kangropooli antud tükid. Rombe tegi kunstnik esimese katsega mitusada ja viis Kangropoolile. Viimane oli elevil, kiitis klaasid väga sobivateks ning soovis lisaks.
:format(webp)/nginx/o/2017/02/26/6388085t1ha321.jpg)
Mäelt jätkas tööd, ent õnnetuseks jäi ta «Tarbeklaasis» vahele: kellelegi oli tema haltuura silma hakanud. Tehase juhtkond kutsus kunstniku kohale ja ähvardas teda vallandamisega.
Kui Mäelt seda Kangropoolile rääkis, haaras too kohe telefoni. Meister kutsuti taas tehase juhtkonna jutule ja teatati, et teda ei ähvarda vallandamine, küll aga tohib ta edaspidi aknaklaase teha ainult laupäeval ja pühapäeval, väljaspool tööaega.
Samuti sai Mäelt abilise, «Tarbeklaasi» lihvija Ülo Lõbu, kes lõikas klaase lahti. Klaasrombe oli kokku tarvis umbes 70 000. Renoveeritava raekoja ruumides hakkasid tööle kunstitoodete kombinaadi ARS kaks töötajat, kes sealsamas suures saalis valmistasid tinaraame. Sulatamiseks ja jootmiseks kasutasid nad vitraažiraamides kasutatavat tehnoloogiat. Kokku kestis vaevarikas protsess ligi kaks aastat.
Tehnoloogiat kasutati ka edaspidi
1980 avati raekoda, millel olid tolleks hetkeks uued aknad ees. Tähistamiseks toimus pidulik vastuvõtt koos linna juhtivtöötajatega, mille eesotsas oli tollane Tallinna Linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee esimees Albert Norak (esimehe ametis 1979–1985).
Autasuks pika ja keerulise töö eest sai Mäelt ateljeeruumid vanalinna, aadressile Toomrüütli 10/2 – suurema hoone pisikesse hoovimajja. Toomrüütli 10 oli ajalooliselt olnud uhke häärber, Toomrüütli 10/2 aga sinna juurde kuuluv tõllakuur.
Peale Teist maailmasõda oli Nõukogude võim mõlemad hooned riigistanud ning kuna nende uued elanikud ei hoolinud hoonete kultuurilisest ega esteetilisest väärtusest, olidki need üsna kurvas olukorras. Näiteks keldris hoiti küttepuid ja briketti. Küll aga oli hoonete asukoht imeilus ja hoovimaja ees asuvalt terrassilt avanes kaunis vaade kogu vanalinnale.
Kahjuks ilmnes peagi, et maja tegelik olukord oli hullem, kui oleks osanud arvata. Katus oli juba pikka aega läbi sadanud, mistõttu olid katusesarikad läbi mädanenud. Kuna Vanalinna elamute ekspluatatsiooni valitsus ei teinud keerulise poliitilise olukorra ning perestroika tõttu remonti, oli Mäelt lõpuks sunnitud sealt välja kolima. Hoovimaja kaeti plekiga ja värviti roosaks ning veidi hiljem kukkus katus täielikult sisse. Samal ajal saabus Eesti Vabariik ning Toomrüütli 10, nagu paljude teiste vanalinna kinnistute, omandi- ja kasutusõigustes toimusid suured muudatused.
Mäelti tehnoloogiast inspireerituna restaureeriti ARSis hiljem automatiseerituna muude keskaegsete ehitismälestiste aknaid, näiteks Niguliste kiriku. Valmis aknaklaasidest lõigati rombid, asetati elektriahju ning asetati spetsiaalsele krobelisele pinnale, misjärel tekkis aknale kuumusega faktuur. Küll aga pole ühelegi samaväärse suurusega hoonele hiljem enam käsitsi aknaklaase puhutud. Tagantjärele vaadates on Mäelt tehtud töö üle uhke – aga oleks ta kogu tööd, vaeva ja poliitilisi probleeme ette näinud, poleks ta ilmselt nõus olnud.