Kaupo Meiel: kas kleidid kestavad kõnedest kauem?

Kaupo Meiel Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

President Meri oli poeet. President Rüütel oli prosaist. President Ilves oli poeet. President Kaljulaid on prosaist. Üks pole halvem kui teine, lihtsalt stiilid on erinevad, kirjutab literaat ja ajakirjanik Kaupo Meiel.

Tänavusel iseseisvuspäeval toodi Viljandi raekojas avalikkuse ette 67 aastat kadunud olnud, siis leitud ja põhjaliku restaureerimise läbinud maal, millel Juhan Kangilaski on kujutanud iseseisvusmanifesti ettelugemist Viljandis 24. veebruaril 1918. Kangilaski maalis pildi sündmust jälginute meenutuste järgi 1939. aastal ja et sellest ajaloolisest hetkest pole säilinud ühtegi fotot, videosalvestist ega otseblogi, annab ainult see pilt ettekujutuse iseseisvuse väljakuulutamisest Viljandis.

Kangilaski mõnevõrra naivistlikult maalilt on selgelt näha, et erilist glamuuri sellel Viljandi suursündmusel ei olnud. Asi pole niivõrd Viljandis – ega teistes Eesti linnades, kus iseseisvusmanifesti 1918. aasta veebruaris ette kanti, olukord parem olnud.

Ranged militaarvormid, korralikud ülikonnad olid omal kohal, aga rahvariietest või disaintualettidest võis vaid unistada. Ometi kõlas toona Eesti omariikluse kõige olulisem kõne, mis jääb iseseisvuse lõpuni selles valdkonnas kõige tähtsamaks sõnavõtuks ja ajalooliste ehk ajalugu muutvate kõnede etaloniks nii sisult, kujundeilt kui ka mõjult. Kõik järgmised kõned, mida Eesti Vabariigi riigijuhid peavad, saavad teoks tänu «Manifestile kõigile Eestimaa rahvastele» (esimeses versioonis «Manifest Eestimaa rahvastele»).

Eesti Vabariigi president ei saa 21. sajandil riigi sünnipäeval enam iseseisvust välja kuulutada, loodetavasti pole põhjust seda ka lõpetada ning vaevalt võtab riigipea just 24. veebruari kõnes ette mõnele teisele riigile sõja kuulutamise. Võiks muidugi seda teha, aga talvel on külm ja kes siis ikka halva ilmaga sõda alustab.

Mida võib presidendi kõnelt, vaieldamatult aasta institutsionaalselt ja poliitiliselt olulisemalt sõnavõtult üldse oodata? Midagi sellist, mis ühendaks kõiki Eestimaa rahvaid, mitte ei viiks neid üksteisest kaugemale? Midagi sellist, mis oleks ühtaegu pehme ja terav? Midagi, mis oleks lihtsalt ilus? Midagi sellist, mis kestaks kauem kui kleidid?

Kersti Kaljulaidi esimene kõne

President Kersti Kaljulaidile oli seekordne iseseisvuspäeva kõne, mis definitsiooni järgi pidanuks kõnetama nii aktusele kutsutuid kui ka neid, kes jälgisid seda teleri või interneti vahendusel või siis lugesid hiljem teksti, esimene ning põhjendatud ja põhjendamatuid ootusi sellele oli kindlasti rohkem kui president Toomas Hendrik Ilvese viimaste aastate samadele kõnedele.

Presidendi esimest kõige tähtsamat aastakõnet võrreldakse kõigi eelmiste kõnedega, mida samas ametis varem olnud on samal ajal pidanud. Järgmisi võrreldakse juba lisaks presidendi enda eelmiste kõnedega.

Analüüside ja tõlgenduste hulk tähemärkides, kui püüda kokku lüüa nii tavameedias kui ka sotsiaalmeedias ilmunud tekste, ületas üsna ruttu samal õhtul tähemärkide arvu, millest president Kaljulaidi kõne ise koosnes.

Elu, mida presidendi kõne enne ja pärast selle kõlamist elab, on kasvanud suuremaks ja mahukamaks kui kõne ise. Isegi õigustatud nördimusväljendused laadis, et kas igaüks ikka peab kõne algosakesteks lahti võtma, suurendavad tõlgenduste suminapilve, millega ei kuulutatud omariiklust lõppenuks ega sõda alanuks.

Täna, mil kõne pidamisest on möödunud paari päeva ümber, hakkab see mälestustes tuhmuma. Võib-olla mäletatakse ja analüüsitakse nüüd juba märksa rohkem eel- ja järelanalüüse endid. Kleidid elavad kauem ja see on loogiline, sest president saab kõnes vaid väljendada lootust, et Eesti, eestlased ning elu tervikuna oleksid natukene paremad – jah, mitte palju, vaid natukene – kui seni, aga kleidid saavad tänavu olla palju ilusamad või palju koledamad kui varem.

Kõige ilmsem, lihtsam ja siiram pidupäevakõne analüüs on lähtumine lihtsast «meeldis – ei meeldinud» skaalast. Meeldis ja punkt. Ei meeldinud ja punkt. Alalhoidlik inimene ei hakka muidugi sedavõrd põhjapanevat arvamust esimesena välja ütlema, sest mitte ühegi presidendi mitte ükski kõne ei ole väärt, et sellepärast tülli minna.

«Kuidas sulle siis presidendi kõne meeldis?»

«Mulle meeldis see, et see Janek Mäggile ei meeldinud.»