Juhtkiri: Vabariigi aastapäev sisendab lootust

Muljeid presidendi kõnest Foto: Urmas Nemvalts

Esimesel iseseisvusajal vaieldi, millal tähistada Eesti Vabariigi sünnipäeva. Seda oleks võinud tähistada ka 21. veebruaril, mil Maapäeva Vanematenõukogu võttis vastu «Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele», või 23. veebruaril, kui see Pärnus Endla teatri rõdul esimest korda avalikult ette loeti. Siiski jõuti üksmeelele, et meie riigi sünnipäevaks jääb 24. veebruar, mil iseseisvus kuulutati välja Tallinnas.

Vabariigi aastapäev on pidupäev. See on päev, mil eesti rahvas avas uue peatüki oma ajaloos, valides vabaduse, iseseisvuse ja demokraatia. Eile tähistasime oma riigi 99. sünnipäeva. Ühest küljest on see kahtlemata soliidne iga, kuid peame arvestama, et erinevalt põhjanaabrist, kes hiljuti tähistas oma riigi 100. sünnipäeva, on sellest 99 aastast eesti rahva iseolemist olnud vähem kui pool sajandit.

Orjus on kerge ja vabadus raske ning see on põhjus, miks inimesed valivad sageli esimese. Praegugi tähendab vabadus paljude rahvaste jaoks midagi hirmsat, orjus seevastu hingelist rahu ja harmooniat ümbritseva maailmaga. Eesti rahvas on 20. sajandil juba kaks korda selgelt väljendanud, et soovib olla vaba, ning on tähtis, et ta sellele valikule ka edaspidi kindlaks jääks. Nagu õpetab meie endi kibe kogemus lähiajaloost: garanteeritud orjus läheb kokkuvõttes kallimaks maksma.

Eesti julgeolek pole Eesti riigi senise ajaloo vältel kunagi olnud sedavõrd hästi tagatud kui praegu. Seda, et Eestil on palju häid sõpru ja liitlasi, tuletasid oma eilsetes kõnedes meelde nii president Kersti Kaljulaid kui ka kaitseväe juhataja Riho Terras. See on see, mille nimel Eesti riigijuhid viimase 25 aasta jooksul on tööd teinud, ning selle eest väärivad nad kindlasti, nagu lausus oma aastapäevakõnes ka president Kaljulaid, meie kõigi tänu ja tunnustust.

Lisaks liitlastele ja sõpradele, kes võtsid osa Vabaduse väljakul toimunud sõjaväeparaadist, muutis meie riigi sünnipäeva meeldejäävaks ka see, et Eestil on veel vähemalt neljaks järgmiseks vabariigi aastapäevaks kaunis naisenägu, mis pööratud maailma poole. Vähemalt seda saab Kersti Kaljulaidi esimese aastapäevakõne põhjal kokkuvõtvalt öelda.

Aeg, milles elame, on keeruline. Võib öelda, et lääne tsivilisatsioon teeb parajasti läbi järjekordset kriisi. Sellel peatus oma kõnes pikalt ka president. Kuid looduses ei eksisteeri täiesti lootusetuid olukordi. Ka meditsiinis, kust kriisi mõiste pärineb, võideldakse viimseni ja tehakse reanimeerimiskatseid, kuniks ajutegevus pole lõplikult lakanud. Goethegi on kunagi kirjutanud, et loota on alati parem kui meelt heita.