Presidendi otsus ülendada kaitseväe juhataja Riho Terras sel nädalal neljatärnikindraliks on niihästi sümboolne kui ka strateegiline käik. Ühest küljest on auastmetunnused, millesarnaseid Eestis harva õmmelda tuleb, kahtlemata kummardus tehtud töö eest.
Ent leidub veel üks ajend. Paari kuu pärast 50-aastaseks saav Terras on alles kaugel oma võimalikust teenistuslaest. Temasugust, end tugevate isiklike suhetega tõestanud kaitsediplomaati poleks arukas lihtsalt erru saata ja lasta kaduma minna.
Globaalses tipus on kitsas, ent kõrgeim sõjaline auaste hoiab teatud uksed lahti. Sestap võiks auastmekõrgendus tekitada heameelt mitte üksnes Terraste kodus, vaid eestlastes laiemalt. Kes teab, ehk näeme lähiaastail Eesti kindralit mõnes rahvusvahelises ametis, kuhu meie mõju kunagi varem ulatunud pole.