Marti Aavik

FOTO: TAIRO LUTTER / POSTIMEES

Teame nii lähemast kui ka kaugemast minevikust, kui kergesti on inimesed valmis ära andma iseenda (ja teiste) otsustamisvabadust, eriti kui see toimub väikeste sammude kaupa ning selle juurde kõneldakse taandujaile millestki õilsana kõlavast, mille nimel tuleb hääletada selle poolt, et naabrinaisel üks või teine õigus ära võetaks.

Mõtlen üsna suure murega sellele, et «ajastu vaim» paistab nii laias ilmas kui Eestis soosivat ideed vahetada vabaduste ja üksiti oma otsuste tagajärgedega elamine millegi muu vastu. Laenan politoloogist sõbralt lihtsustavat kirjeldust: paneme kokku sotside olemusliku soovi teha vägisi maailma ja inimest paremaks, IRLi refleksi «karm karistus» ning keskerakondlikud tungid ja näeme, et vabaduste pärast on mõtet muretseda küll. See kirjeldus pole just läbinisti õiglane iga üksiku poliitiku suhtes, aga iva siin on.

Mis veel hullem: nägin äsja ehmatusega, kuidas väga erinevate vaadetega inimesed olid valmis pikalt ja laialt põhjendama, miks mõni teine inimene ei tohiks jagada Eesti rahvaga oma erialateadmisi. Kuhu jääb sõnavabadus ja arusaamine selle rollist? Vaadake Freedomhouse’i raportit (2017) – eelmine oli üheteistkümnes järjestikune aasta, mil maailmas vabadus vähenes. Eesti on üks vähestest vabaduse saartest. Ja teie olete kohe valmis soovitama piiranguid sõnavabaduses, kui mõni sõnum ei meeldi?

Ja muidugi ei ole sõnavabadus ainus. Halb on see, kui kergesti ollakse nõus loobuma või lausa nõudma muudegi vabaduste piiramist. Minu kogemuse järgi on asi viimase kahe-kolme aasta jooksul hullemaks läinud.

Mõelge, äkki mõni ettevõtja keerab midagi vussi. Asutagu oma osaühing pealegi kolme sekundiga, aga kõigeks muuks tuleks ikkagi kusagilt luba küsida, eks? Ma olen igati selle poolt, et nii naisi kui ka mehi tuleb kaitsta kiusamise eest. Aga milliseid kõigi inimeste vabadusi riivavaid ideid selleks välja pakutakse, kui mõne konkreetse loo kaja on emotsioonid vahtu löönud! Asi pole ju kaugel suurepärasest mõttest, et inimeste eraelu probleeme peaksid hakkama lahendama töökaaslaste seltsimehelikud kohtud. Miks mitte mõisnik või muntsipaalpolitseinik?

Arvan, et praegune aeg lausa nõuab sisukat väitlust vabaduste ja maailmavaadete üle. Üksnes päevapoliitiliste vaidlustega piirdumine ei ole õigustatud, kui sellestsamast päevapoliitikast kooruvad üha rängemalt välja küsimused vabast tahtest, õigusest teha lolle valikuid ja vastutusest oma tegude eest.

Kui me anname oma poliitikutele voli reegleid kehtestada, siis ma tahan enam-vähemgi teada, milline õigupoolest on nende arvates üks inimliigi esindaja ja mida nad sellest oma töös järeldavad. Tahan seda teada seda enam, kuivõrd vastus küsimusele, kas vaba tahe on olemas, on läinud uute inimest puudutavate teadmiste valguses pigem keerulisemaks kui lihtsamaks.