:format(webp)/nginx/o/2017/02/23/6367729t1h787a.jpg)
/nginx/o/2014/05/28/3068884t1h8afe.jpg)
Parteidel pole tegelikku soovi presidendi valimise süsteemi parandada, küll võiks rahvaküsitluse teel kaasata arutellu kodanikke, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Indrek Tarand.
Indrek Tarand: tundub, et parteidel pole tegelikku soovi presidendi valimise süsteemi parandada (6)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
20. veebruari Postimees tõi meile uudiseid presidendivalimiste süsteemiga tegelevate riigikogulaste töömailt. Juba esimesest lausest ilmneb kogu kaua oodatud protsessi taaskordne kiiva minek.
Mida tähendab termin «koalitsiooni töörühm»? Riigikogu kodukorra seadusest sellele seletust ei leia! Küll aga kirjutatakse seal pikalt riigikogu komisjonidest, mille hulgas leidub nii põhiseaduskomisjon kui ka õiguskomisjon. Viimased koosnevad vastavalt kodukorrale nii koalitsiooni kui opositsiooni kuuluvatest parlamendiliikmetest.
Ning kui uskuda peavoolumeediat, on presidendivalimise seaduse muutmise eelnõu menetlusse võetud juba 22. septembril 2016. Mille kallal näeb siis veel palehigis vaeva «koalitsiooni töörühm»?
Heakene küll, oletame, et miskipärast on otsustatud praegune opositsioon seadusloomest kõrvale jätta ning keegi ei tee miskipärast ka põhiseadusliku parlamentarismi kaitseks ühtki häält, vaid kõik lepivad vaikselt partokraatliku kaaperdusega.
Eiki Nestori ja Peeter Ernitsa (kuigi tegelikult sooviks avalikkus teada, kes sinna töörühma veel rakendatud on ja miks nemad midagi ei räägi) suu kaudu saame teada, et on seatud üks peamine eesmärk – president igal juhul valimiskogus ära valida ning seda lihthäälteenamusega viimases voorus.
Võin muidugi mõista kogenud parteilaste šokki: läinud aasta septembris andsid valijamehed üsna üheselt mõista, et parteiline intriigitsemine ja parteide kandidaatide selektsioonimeetod pole andnud ühtegi vastuvõetavat konsensuskandidaati ning riigipea jäi valimata.
:format(webp)/nginx/o/2016/12/25/6204081t1h0921.jpg)
Pall liikus taas riigikokku ning see, mis edasi juhtus, tõestab vaid ühte asja – ka väga vilets süsteem võib erandina anda hea tulemuse. Kersti Kaljulaidist saab kindlasti ajalukku minev riigipea. Samas on rahvusparlament pannud talle ebaõiglase taagana peale koorma, et ta pole justkui päriselt valitud, vaid on partokraatia šokiseisundi leevenduseks leiutatud ravim.
Las rahvas otsustab
Lubadusi presidendi valimiskorra groteskide kaotamiseks on antud varemgi. Meenutagem Rain Rosimannust, Agu Uudeleppa, Rait Marustet ja paljusid teisi. (Vaata Riigikogu Toimetistes ilmunud arutelu «Presidendi valimine – erakondade konsensuspoliitika proovikivi»)
Kõige silmakirjalikumad mehed-naised kirjutasid 78-kesi alla isegi eelnõule, et presidenti saaks valida rahvas, ent loomulikult lasid nad selle igati asjaliku ja tõsist kaalumist väärt ettepaneku kalevi alla panna.
Niisiis tundub, et mingit tegelikku soovi selle narri olukorra parandamiseks parteidel pole. Ja ei tule ka.
Praegu tingib teatud vastumeelse maiguga sundliigutuste tegemise üksnes asjaolu, et vahepeal on toime pandud haldusterritoriaalne reform (NB! mitte segi ajada omavalitsusreformiga), mis muudab administratiivpiire ja tagab uutes piirides veel vähem kohalikku omavalitsust ning senisest veelgi suurema parteide keskaparaadi kontrolli. Kuid mis kaasnevalt muudab ka valijameeste kogu kompositsiooni ning see on seaduse muutmise päästikuks.
Kuidas me ka ei mõtleks ja seadusemuudatusi kirja ei paneks, täiuslikkust pole ses asjas saavutada võimalik. Kodanike kaasamisest saadavat rahulolu oleks võimalik siiski saavutada küll.
Riigikogu peaks otsustama, minupärast kas või koalitsiooni töörühma ettepanekul, et sügiseste kohalike valimistega koos korraldatakse rahvaküsitlus, kus kodanikele esitatakse üks lihtne küsimus, millele on antud kolm vastusevarianti:
«Teades, et vabariigi presidendi võimuvolitusi ei suurendata ega vähendata, pooldan ma
A) presidendi institutsiooni kaotamist ja selle kohuste jaotamist peaministrile ning riigikogu esimehele,
B) presidendivalimiste kehtiva korra jätkumist koos kosmeetiliste parandustega,
C) presidendi valimist kodanike poolt.»
Iga kodanik (ja minu pärast kas või ka alaline elanik, kel kohalikel valimistel hääleõigus) teeb risti talle sobiva vastuse juurde või jätab tegemata. Tulemused loetakse kokku ja alles siis asuvad tegevusse parlamendiliikmed.
/nginx/o/2015/02/23/3799403t1h06e3.jpg)
Sest võib-olla pole esmatähtis üldse valimiste kord, vaid viimase kümne aastaga riigipea institutsioonile tekitatud kahju. Kui presidendiameti kaotamise soovijaid on enamus, siis sõidab seaduse ja põhiseaduse muutmise rong selles suunas.
Kui aga osutub, et kodanikud soovivad kõigele vaatamata riigipea institutsiooni hoida, siis toimib riigikogu vastavalt kas otsevalimiste seaduse kirjutamisel ja vastuvõtmisel, või kui tõepoolest arvatakse valdavalt, et praegune kord pisimuutustega on parim variant, siis tehakse klaariks senised ebakohad.
Kõikidel juhtumitel on parlamendil sealjuures klaar ja kindel rahva mandaat, mida praegu ei ole.
Parteide programmides, v.a EKRE ja Keskerakond, presidendivalimistest ei kõnelda ning enne valimisi ei kõnelenud sellel teemal eriti keegi. Mis saaks olla elementaarsem kui kodanikkonnaga nõu pidada?
Lihtsa näite saame tuua taas «koalitsiooni töörühma» tegevusmailt: kust ja kelle antud mandaadi alusel tekkis mõte muuta presidendi ametiaeg ühekordseks ning just seitsme aasta pikkuseks?
Umbisikuline jutt, et meil on ka vaat selline mõte, näitab parteiliste peade takerdumist. Kui te pole suutelised isegi presidendi puhkuseõigust kindlustama ja uue aja nõudmistega vastavusse viima, ammugi siis tõsiselt arutlema, miks on omal ajal vastu võetud täiesti karjuvalt feodalismiajastusse kuuluv presidendi ametihüve seadus, miks te siis arvate tõsimeeli, et neid vigu saab parandada presidendi ametiperioodi seitsmeaastaseks muutmise ja presidendiksvalitu lati «kahe meetri pealt meeter kuuekümnele» viimisega? Tõesti loodan, et te ei mõtle seda tõsiselt.
Aga kui mõtlete, siis järgmised parlamendivalimised võib vabalt võita ka see erakond, kes muu hulgas võtab eesmärgiks niisuguse rahvaküsitluse korraldamise.