Sirje Kiin

FOTO: Erakogu

Eesti Vabariigi 99. sünnipäeval tasub rõõmustada, et meie rikkal rahval on olnud palju imesid, kirjutab kirjandusteadlane Sirje Kiin (Vabaerakond).

Oleme alati olemas olnud. Oleme olnud olemas Läänemere-äärses maailmas nii kaua, et ükski arheoloog ega ajaloolane, geneetik või rahvastikuteadlane ei oska öelda päris täpselt, kui kaua. Kui mina käisin koolis, siis õppisime, et viis tuhat aastat. Nüüd kirjutatakse uuematele arheoloogilistele leidudele tuginedes, et oleme siinmail olemas olnud vähemalt kümme või üksteist tuhat aastat.

Eesti nime üheks etümoloogiliseks allikaks on peetud germaani sõnatüve «ost» («öst», «est»), mis tähendab «ida» ehk idapoolset rahvast. Heal maal on ajaloo jooksul olnud väga palju nimesid: Estonia, Esthonia, Estonie, Estlandia, Esten, Aistland, Eistland, Ehstland, Hestia, Estia, Esto, Estones, Astalānda, Estimah, Esthi Mah, Eestimaa ja Päris-Eesti.

Ehkki Eesti on üks maailma väiksemaid riike, mille ühest äärest teise sõitmiseks piisab vaid mõnest tunnist, on meil ometi 3794 kilomeetrit mitmekesist rannajoont rohkete lahesoppide, väinade ja abajatega ning 2222 meresaart ja laidu ning üle 1400 järve.

Kus mujal ilmas saaksid ühe suvepäeva jooksul supelda seitsmes erinevas järves, nagu pojaga mullu suvel tegime, kartmata kalakõrvetust, mürgiusse, haisid või krokodille? Kes või kus mujal maailmas julgeks hüpata karge tumeda veega rabalaukasse või talvesaunast otse jääauku? Soomlased muidugi söandavad, aga nemad on meie hõimlased, põlvneme nendega samast soome-ugri keelejuurest.

Laulusõna ütleb küll, et ei leidu kulda ega hõbedat me maal, aga need ülehinnatud väärismetallid ongi vanamoodsad, taastumatud varandused. Kaasaja rikkuseks on hoopis puhas loodus ja puhas õhk, niitude, metsalillede, seente ja marjade imeline mitmekesisus ning mahetoit, mida Eestis leidub veel küllaga ja mille jätkusuutlikkust peaksime hoidma sellise hoolega nagu oleks-võiks-peaks meie maa kuuluma üleni maailma Punasesse Raamatusse.

Eesti identiteedi tuum ei põhine vastandusele ega vihkamisele, nagu poliitpropagandas kiputakse eriti viimasel ajal väitma, vaid on algusest peale, ajast aega olnud sügavalt keele- ja kultuurikeskne: alates maailma suurimast ja mitmekesisemast rahvaluulekogust ja lõpetades Arvo Pärdi üle ilma kõige mängituma-pärjatuma vaikusemuusikaga.

Isamaaluuletaja Henrik Visnapuu kirjutas oma mälestusteraamatus «Päike ja jõgi» (1951): «Generatsioon, kes nägi Vene monarhia lõppu ja Eesti Vabariigi algust, tunnetab selgesti üht vaheaega, mil endine rahvuspoliitiline programm lakkas olemast võitlusülesannetena ning uus programm polnud veel kujunenud, arenedes sündmuste taustal tagasihoidlikust autonoomia nõudmisest föderatsiooni nõudmiseks ning siis iseseisva riigi taotlemiseks.

Milline kuristik haigutas nende kahe epohhi vahel, seda võib selgesti tunnetada vaid see, kes ühest ajastust teise tuli. Kui ainult kujutella, et enne 1917. aastat võideldi eesti keele professuuri pärast ja oli vaid eesti keele lektoraat ja 1919 avas uksed Eesti oma ülikool, siis aimame, millise hüppe olime teinud kultuuri alal kahe-kolme aasta jooksul. Arvame selle juurde oma sõjaväe, omavalitsuse, oma riigi ja riigivalitsuse, siis mõistame, mis meile õieti oli juhtunud. /----/ Kuidas selline hüpe tulevikku, oli võimalik, see päätükk meie vanemast ajaloost peaks seisma meie ajaloouurimise tulipunktis.»

Seda rikkust, emakeelse ülikooli imet on maailma tuhandete rahvaste hulgas vaid sajakonnal rahval, Euroopas vaid 30 rahval. Põhiseadusega kaitstud keeli on maailmas samuti alla saja, aga detailset kaitset ja arengut võimaldav keeleseadus on olemas vaid paarikümnes riigis, kinnitab keeleteadlane Mart Rannut.

Seda enam peame uues, avatud maailmas kandma hoolt selle eest, et sajandi eest nii raskelt saavutatu ning läbi pikkade okupatsiooniaastate armastusega alal hoitud eesti keelehoole ning emakeelne kõrgem haridus ei loovutaks vabatahtlikult oma kohta inglise keele näilisele mugavusele.

Samuti peame võimaldama kõigil neil, kes näevad ja usuvad enda tulevikku Eestis, eesti keelt õppida - mida varem, seda parem, alates lasteaiast, mitte alles keskkoolis ja sealgi protsentidega poolitatult.

On kahekordne ajalooline ning diplomaatiline ime, et Eesti Vabariik, mis sündis 1918 tänu verisele, ohvriterohkele Vabadussõjale, sai taastatud 1991 veretult ja isamaalauludega. Ajaloos juhtus ainulaadne asi: relvajõust väärtuslikumaks osutus imekombel sõnajõud ning diplomaatiline osavus ja tarkus, sh ajaloofaktide põhjalik tundmine.

Tark siil, kes andis hääd nõu Kalevipojale, Kaval-Ants, kes nõustas nutikalt, ehkki omakasupüüdlikult Vanapaganat ja Rehepapp, kes tõmbab kõigil naha üle kõrvade – need on vaid mõned ilukirjanduslikud stereotüübid eestlase iseloomust, kes tuleb toime iga ilmaga ja jääb ellu mistahes riigikorraga.

Esimese, 19. sajandi ärkamisaja keskne müüt oli kujutlus muistsest eestlasest, kes jäi läbi pika orjaöö kehalt tugevaks, vaimult ärksaks, hingelt südiks ja meelelt ausaks (Kristi Kukk, Rahvuse arengu peegeldumine ajalookäsitlustes Eesti näitel, Tartu Ülikool 2005).

Teisiti olnuks raske ette kujutada seda imet, «kuidas sai nii väike rahvas ja keel üldse püsima jääda», selgitab psühholoogiaprofessor Jüri Allik artiklis «Kas rahvusel on iseloom?» (raamatus «Uued mütoloogiad. Tänase Eesti enesekuvand ja koht Euroopas» 2008).

Uuel ajal uued müüdid: nüüd usume nutika, moodsa, kiire ja paindliku e-riigi kuvandisse ja imede ime, oleme suutnud ka paljud teised rahvad seda müüti uskuma panna. Olematut Eesti märki jäämegi ilmselt otsima nagu sõnajalaõit valgel jaaniööl, sest meie parim oskus on metsa ära kaduda, uttu tõmmata, sirtsu sohu või rappa minna.

Rõõmustagem Eesti Vabariigi 99. sünnipäeval, et meie rikkal rahval on nii palju imesid: eesti põlisrahva ime, eesti keele ime, emakeelse ülikooli ime, rahvaluule ja kultuuri ime, puhta looduse ime, Eesti e-riigi ime. Palju õnne meile ja kõigile Eesti sõpradele üle ilma!