Postimehe videotervitus: Palju õnne, 99-aastane Eesti Vabariik!

Eesti sünnipäevanädala alguses joonistasid sadakond noort «Oige ja vasemba» taktis lörtsimärjale Tallinna lauluväljakule Eesti riigi vanuse. Video «Elagu Eesti! Mina jään!» on Postimehe tervitus vabariigi aastapäeva puhul. 

Postimehe juhtkiri vabariigi aastapäevaks: E e s t i! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel

«E e s t i! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres!»

Need 99 aastat tagasi kirja pandud ja kõlanud sõnad manifestist kõigile Eestimaa rahvastele on nurgakivi, julgustus ja meeldetuletus. Need on sõnad, millega kaaluda tänast päeva ja seda, mis meil on. Ja 1918. aasta veebruari oludki on midagi, millega võrrelda toona kirjapandut: «E e s t i! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel!»

Kui lihtne oleks olnud toona nukralt nentida, et maailm on kole, korratu ja vägivaldne paik, kus õigust oodata on palju ja unistada pole mõtet. Öelda, et suured sõjajõud rullivad edasi-tagasi ja pole mingit võimalustki kehtestada omal maal oma tahet.

Ja ometi kuulutati: «Sel saatuslikul tunnil on Eesti Maapäev kui maa ja rahva seaduslik esitaja, ühemeelsele otsusele jõudes rahvavalitsuse alusel seisvate Eesti poliitiliste parteidega ja organisatsioonidega, toetades rahvaste enese määramise õiguse peale, tarvilikuks tunnistanud Eesti maa ja rahva saatuse määramiseks järgmisi otsustavaid samme astuda: …»

Kui palju lihtsam oleks olnud kuulutada elutargalt, et õiglust ja enesemääramist on palju oodata ning targem on vaikides oodata. Või teatada mõtlikult taevasse vaadates haledal häälel, et maailm on niikuinii üks lõputu troonide mäng, milles türannidel on nii palju eeliseid, et pole mõtet üritadagi neile vastu astuda – ehk on vagurate kannatused väiksemad.

«On küll räägitud, et Eesti maa on jõulumaa, aga mitte seda, et oleme jõuluriik. Nii põhjas, kui olime 1918. aasta jõulude eel… Oli raske ette kujutadagi, et sellisest seisust on kunagi võimalik välja ronida. Ometi ei läinud üldse mitte kaua, kui hakkas valgus paistma ja Eesti riik tuli ja kasvas ja lehvitas. Oleme igapidi jõuluriik.» Niisuguse kena kujundiga kirjeldas neid aegu endine peaminister, ajaloolane Mart Laar Postimehele antud intervjuus (PM 31.12.2015).

Sõnad on tähtsad, need kannavad inimeselt inimesele väärtusi, hoiavad elavana minevikku ja kujundavad tulevikku. Aga kunagi ei maksa unustada, et sõnad ei ela lihtsalt uduses ideede ilmas. Sõnad ja lubadused muudavad tegelikkuseks inimesed. Ka tänades ei saa me piirduda üksnes ideede kiitmisega, vaid peame pöörama pilgu inimestele, kelle usu ja lootuse, vapruse ja otsustavuse, terve mõistuse ja praktilise meeleta oleks sõnad pudisenud pelgaks tolmuks. Ja meenutades pisendamata okupatsioonide ajal hukkunute mälestust, inimeste kannatusi, totalitaarse võimu ja vabaduste puudumise surutist.

Me oleme rahvana läbi tulnud väga rasketest aegadest. Nüüd vaadakem oma tööle otsa: seda on palju. Palju rohkem, kui kõrvaltvaatajad ennustada oskasid. Ei ole põhjust heituda, kaotada usku ja tahtmist: E e s t i! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel!