Ene-Margit Tiit: haldusreform on muutnud asjad segasemaks – karjalaut paikneb linnas (17)

Ene-Margit Tiit
, Rahvastikuteadlane, statistik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Statistik ja rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit.
Statistik ja rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit. Foto: Stanislav Moshkov

Haldusreformi käigus tekkinud uusmoodustis, mis sisaldab niihästi linnu kui ka külasid, võiks saada omaette nimetuse – olgu see siis piirkond või kihelkond, kirjutab rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit.

Eesti haldussüsteem, mis ajalooliselt on olnud üsna loogiline, on viimasel ajal märgatavalt muutunud: ei hiilga nüüd erilise lihtsuse ja loogilisusega. Ega kõrvalseisjale polekski lihtne selgitada, miks suure maakonna keskus Jõhvi pole linn, vaid üksnes vallasisene linn, samal ajal kui tillukesed Kallaste ja Mõisaküla on linnad. Alev ja alevik kipuvad segi minema ka vilunud reporteritel ja külad, kus on üle tuhande elaniku, pole Eesti senist haldusjaotust arvestades tavaline nähtus.

Karta on, et käesoleva haldusreformiga asi ei lihtsustu, vaid muutub veelgi segasemaks ja loogikavaesemaks. Juba on juttu olnud hiigelsuurest Paide linnast, teisipäevases Tartu Postimehes oli teade, et Tartu linn kaob. Varemgi on arutletud küsimust, missugused külad peaksid Tartu linna kuuluma ja mis sellest järeldub. On väga huvitav nimedemäng, kui Tartu maakonna Tartu linnas on ka Tartu vald või Jõgeva maakonna Jõgeva linnas Jõgeva vald ja selles veel Jõgeva alevik.

Minu ettepanek on väga lihtne: eesti keeles on sõnu küllalt. Niisugune uusmoodustis, mis sisaldab niihästi linnu kui ka külasid, võiks saada omaette nimetuse – olgu see siis piirkond või kihelkond.  

Muide, Eesti ajaloos on kihelkond olnud erinevatel ajaperioodidel erinevas tähenduses – muinasajal olid muinaskihelkonnad ja hiljem tekkisid kirikukihelkonnad, mis üldse polnud samad varasematega, neid oli mitu korda rohkem.

Kõik uuskihelkonda kuuluvad üksused säilitaksid vastavalt linna, alevi, küla ja aleviku varasema nimetuse. See, missuguse nime saab uuskihelkond, on taas huvitav vaidluse teema, aga kohanimedest meil ju puudust ei ole. Sel viisil jääksid linnainimesed edasi linnainimesteks ja maarahvas jääks edasi küladesse elama, mitte ei asuks ümber linnasisestesse küladesse. Ei tekiks kummalist olukorda, et mõni suur karjalaut või põllumassiiv paikneb linnas.

Miks see pole hea: keeleline traditsioon seostab linnad ja külad teatavate tingimuste, nõuete ja asjaoludega (mis on varasemate haldusreformide käigus ka sõnastatud) ja poleks mõistlik neid muuta haldusreformi küsitava loogika tulemusena.  

Paratamatult jääks selline loogika inimestele võõraks, ka aadressidega võib tekkida segadusi. Oleks hea, kui ei tekiks ka niisugust huvitavat nähtust, et maaelanike arv suureneb statistiliselt, sest mõni vald «neelab alla» linna ja endisi linnaelanikke hakatakse statistilises aruandluses lugema vallaelanikeks. Selline muudatus vähendaks kahjuks statistika usaldusväärsust ja kasutatavust. 

Tagasi üles