Juri Felštinski: Flynni errusaatmine on algus, järgmine võib olla Tillerson

Michael Flynn Foto: CARLOS BARRIA/REUTERS/Scanpix

Flynni errusaatmine on alles algus. Mäe otsast hakkab alla veerema väike lumepallike. Parem juba oleks Trump avalikult maganud Monica Lewinskyga: dramaatilisi tagajärgi oleks palju vähem kui Flynni ametisse määramisel ja järgneval mahavõtmisel, kirjutab vene-ameerika ajaloolane Juri Felštinski.

Flynni saatus on paika pandud: mõne aja pärast moodustatakse Senati komisjon tema arvatavate kuritegude uurimiseks ning otsuse leevendamiseks otsustab ta uurijatega koostööd teha ja räägib kõik hingelt ära. Seejärel mõistetakse ta nii või teisiti hukka ja võib-olla satub ka füüsiliselt trellide taha. Siis aga lähevad riburada pidi sama teed mööda kõik need ameeriklased, keda ta nimetas oma kaasosalistena. Ka nemad räägivad kõik südamelt ära ning annavad kaasosalised üles.

Ääretult õigesti sõnas Flynn ühes oma silmapaistvamas valimiseelses (presidendikampaania aegses) kõnes: «Pange ta [Clinton] istuma [...] Kui mina oleksin pannud toime kümnendikugi sellest, mida on teinud tema, siis ma istuksin juba ammu vangis.»

Flynn kahtlemata pani toime vähemalt kümnendiku Clintoni kuritegudest: asus Putini raha eest riigireetmise teele, ise veel luuraja ja Ameerika sõjaväe kindral. Venemaa-vastaste sanktsioonide, mis kehtestati pärast seda, kui Venemaa oli tunginud kallale Ukrainale, tühistamisest kõnelda ei olnud Flynnil vähimatki õigust. (Mida seal veel arutati, saame teada alles Flynni ülekuulamiste ajal.)

Niisiis, Trumpi presidendiaja esimene periood on läbi: see lõppes päeval, mil ta oli sunnitud saatma erru Kremli agendi kindral Flynni. Et Flynn on Kremli agent, on praeguseks kõigile absoluutselt selge. Tõendeid selle kohta pole veel esitatud, võib-olla ei esitatagi kunagi, aga võib-olla ka esitatakse. Iseenesest pole sel tähtsust.

Tähtis on see, et nagu me nägime Trumpi viimasel pressikonverentsil ja sellele järgnenud aruteludel ajakirjanduses, ei ole enam sõnu, mida ei saaks kasutada, kui jutuks tuleb Venemaa sekkumine USA siseasjadesse. Kongressi liikmed räägivad juba isegi tagandamisest, riiklike huvide reetmisest, riigireetmisest … Ma saan muidugi aru, et räägivad demokraadid, mitte vabariiklased, ehkki reetmisest kõnelevad juba isegi mõned vabariiklased.

Loobudes dispuutides poliitilisest korrektsusest ja banaalsest viisakusest, avas Trump lüüsi, millest tulvavad vood on nüüd paiskunud tema enda peale: Trumpiga hakatakse rääkima sellessamas keeles, milles ta ise hakkas rääkima kõigi teistega.

Tema peale valgunud laine enam järele ei anna. Michael Flynni ja koostööd Putiniga tuletatakse talle meelde kogu ametiaja vältel, sest see on esimene kõigile näha tunnistus Trumpi-Putini kokkuleppest. Järjekorras seisab nüüd Rex Tillerson, kelle tegevust jälgitakse äärmise tähelepanuga. Niipea kui ta teeb Flynni moodi mõne vea, on Trump sunnitud Tillersonist lahti ütlema ja jääb siis silm silma vastu Putiniga, juba ilma Putini-meelsete saadikute, vahendajate, sidemeeste ja kulleriteta.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane