Sõnad, mille saime eelmistelt presidentidelt ehk «tädi Maalist» «vabakonnani»

Karin Pihliku viltimistehnikas tehtud Eesti presidendid. Vasakult: Lennart Meri, Arnold Rüütel ja Toomas Hendrik Ilves. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Kirjandusteadlane ja ajakirjanik Rein Veidemann noppis Lennart Meri, Arnold Rüütli ja Toomas Hendrik Ilvese vabariigi aastapäeval peetud kõnedest välja kõlama jäänud teematähistajaid, lendlauseid ning märkmõtteid.

Riigi sünnipäevakõne on Eesti Vabariigi presidendile aasta tähtsaim etteaste. Ühelt poolt püütakse selles hõlmata ühiskonna- ja riigielu tähtsamaid valdkondi, teiselt poolt aga lastakse lendu mõni mõte või teematähistaja, mis pälvib hiljem avalikkuse tähelepanu ja võimendub järelarutlustes.

Need tsitaadid, kõnekujundid või märksõnad jäävad hiljem rahva mälus ringlema kui selle või teise presidendi retoorilised jäljed.

Lennarti lennukad killud

Lennart Meri Foto: Vabariigi Presidendi Kantselei

Lennart Meri kõned olid tulvil lennukaid võrdlusi, väiteid ja jõulisi mõttearendusi, sh ka aastapäevakõned. Juba esimeste kõnede pealkirjad ise paistsid silma aforistliku lihvitusega: «Meie piir on Euroopa väärtuste piir» (1993), «Kultuur on poliitika, poliitika on kultuur» (1994), «Laevasillal käib töö kakskümmend neli tundi ööpäevas» (1995), «Ainult vigadest õppida on viga» (1996).

Meri kõneles tuleviku nimel, õhutas eneseületamisele ja suuremaks saamisele. Nii lõpetab ta 1995. aastal peetud sünnipäevakõne: «Oleme minevikku kasutanud enda haletsemiseks: viiskümmend aastat okupatsiooni, seitsesada aastat orjaööd, kümme tuhat aastat kiviaega – selle orjameelse masohhismiga ei ole Euroopas palju peale hakata. Eesti ei ole kunagi olnud võimult suur. Kuid Eesti on olnud ja võib taas saada vaimult suureks, jäädes iseendaks.»

Meri kuulsamaid märksõnu on «Eesti Nokia». Sellega lõpetab ta vana ning avab uue aastatuhande. 1999. aasta algul ärimeestele esinedes küsib ta: «Mis on Eesti Nokia?» Mais 1999 kordab ta seda küsimust Hansapanga konverentsil, tõdedes, et mitme kuu möödudes olevat see küsimus jõudnud ka populaarsete väljaannete veergudele, Eesti Nokia «on saanud osaks eesti folkloorist».

Tegemist polevat aga tootega, vaid majanduse ja laiemalt võttes kogu ühiskonna veduriga. Meri 24. veebruaril 2000: «Niisiis, mis on Eesti Nokia? Kallid kaasmaalased, ma tajun ka ise, et ennast kordan. Kuid see kinnitab üksnes tõsiasja, et valitsused on tulnud ja läinud, kuid riigi arengusuund on püsinud muutmatult.» Kõne lõpus teebki ta ettepaneku asutada Soome eeskujul «raha ja vaimu liit» – Sitra.

Teiseks Lennart Meri märkmõtteks on saanud «tädi Maali». 2001. aasta sünnipäevakõnes nõuab ta – ja mitte esimest korda –, et ametnikud, poliitikud, aga ka teadlased väitleksid Eesti elu probleemide üle inimestele arusaadavas keeles. Meri nimetab udutamist ja keerutamist vaesustunnistuseks poliitikutele ja eriteadlastele, aga puutumata ei jää sellest ka avalik sõna, «kes on enam huvitatud löövast pealkirjast kui puhtast informatsioonist».

28. märtsil 2001 Postimehele antud intervjuus ütleb Meri: «Eesti kodanike paremat teavitamist olen nõudnud paljudes oma kõnedes, viimati vabariigi aastapäeval, ja teen seda ka edaspidi, sest mis tahes uuendus saab edukas olla ainult tingimusel, kui seda toetab rahvas, tädi Maali kaasa arvatud.» Paradoksaalsel kombel tõusis «tädi Maali» lendu just tänu Postimehe toimetuse poolt intervjuule pandud pealkirja «Euroliit tuleb teha tädi Maalile arusaadavaks» kaudu. Tädi Maali Lennart Meri kõnefiguurina on jõudnud nüüdseks ka Vikipeediasse.

Rüütli ühiskondlik lepe

Arnold Rüütel Foto: Vabariigi Presidendi Kantselei

President Arnold Rüütli aastapäevakõnede keskmesse tõusis ühiskondlik lepe. Seda oli kasutanud küll juba Lennart Meri 1997. aasta kõnes, kuid pidas selle all silmas Eesti iseseisvust: «Iseseisvus on ühiskondlik lepe, tänases maailmas veelgi enam kui eilses.» Rüütlil seevastu tähendas ühiskondlik lepe Eesti tasakaalustatud arengut. 24. veebruaril 2002 kõneleb ta programmiliselt: «Eesti arengu tasakaalustamatus viib järeldusele, et me vajame uut ühiskondlikku lepet, mis oleks selgelt suunatud Eesti sotsiaalsele jätkusuutlikkusele ja mis tagaks elukvaliteedi märgatava tõusu.

Uus ühiskondlik lepe peaks andma korrastatud pildi Eesti üldistest arengusuundadest eelseisval kümnel või kahekümnel aastal. Siiani see puudub. Olukord meenutab sadamast lahkuvat laeva, kus meeskond on ametis, kuid reisijatelt pole küsitud, kuhu nad sõita tahavad. Ühiskondliku leppe ettevalmistamisel on oluline roll nii vaimuinimestel, poliitikutel kui ka majandusringkondadel, kuna see lepe peab põhinema korrastatud vundamendil, tagama sotsiaalse jätkusuutlikkuse ning inimeste elukvaliteedi olulise tõusu. Ühiskondliku leppeni jõudmine nõuab meilt tõusmist kõrgemale kitsastest grupihuvidest, päevapoliitikast ja individualismist. See eeldab mõtlemist tulevastele põlvedele. Niisugune lepe annaks meile tunnismärgi, et oleme jäänud suureks vaimult.»

Vahetult enne järgmist, 2003. aasta pidukõnet jõutaksegi memorandumi allakirjutamiseni ning sama aasta sügisel esimese leppe sõlmimiseni. Mõlemad sündmused leiavad kajastamist Rüütli kõnedes kui tähised ühisvastutuse võtmisel ning osalusdemokraatia avardumise teel.

Ilvese sõnaus

Toomas Hendrik Ilves Foto: Elmo Riig

President Toomas Hendrik Ilvese kõnedeski oli jõulist metafoorikat. 2008. aastal peetud aastapäevakõnes, rõhutades vajadust mitte elada illusioonides, vaid valida õigeid asju valede asemel, ütleb ta: «Me võime endalt veeretada vastutuse ja minna mere äärde kuldkalakest püüdma, kes meie soovid täidaks. Aga sel juhul seisame seal kümne aasta pärast tühja käe ja kõhuga. Ei, kuldkalakest ei tasu püüda. Isegi kui arvatakse, et ta nimi on soome keeles Nokia. Kuldkalad on muinasjutus, samas kui tegelik elumeri on kalu täis. Suuremaid ja väiksemaid, kuid reaalseid ja püütavaid. Püüdkem siis neid.»

2010. aastal võtab Ilves kasutusse «hakkama saamise» retoorika: «Üle-eelmisel sajandil öeldi, et niikuinii ei saa eestlased emakeelse haridusega hakkama. Saime. Sada aastat tagasi öeldi, et niikuinii ei saa Eesti rahvas Vabadussõja ega iseseisvusega hakkama. Saime. Kakskümmend aastat tagasi öeldi, et niikuinii ei saa eestlased kunagi uuesti vabaks või siis vabana hakkama. Saime. Niikuinii ei pidanud me saama Euroopa Liitu, NATOst rääkimata. Saime.»

2012. aasta kõnes ilmub «vabakond». See oli 2010. aasta sõnavõistlusel välja valitud sõna, tähistamaks valitsusest sõltumatuid vabaühendusi (nn kolmas sektor). Ilves annab sellele sõnale täiendavat jõudu, asetades vabakonna parlamendi tegevuse survestaja positsioonile.

Ta ütleb: «Meenutagem, kümmekond aastat tagasi ei mänginud kodanikuühiskond erilist rolli meie seadusandluse ja üldse elu kujundamisel. Nagu aga nüüd järjest enam näeme, riskib seadusandlik või täitevvõim vabakonna eiramisel omaenda autoriteediga.

Kui oleme aastaid rääkinud kaasamisest, siis täna tahabki vabakond olla kaasatud ning võtta osa vastutusest. Minu meelest on see vaid hea märk ühiskonnale, isegi kui kellelegi tundub ebamugav, et inimesed hoolivad, kuidas meie seadusi tehakse ja kuidas need meid lõpuks mõjutavad.»

Vabakonna üheks vormiks saab 2012. aasta lõpus asutatud Rahvakogu. 24. veebruaril 2013 kommenteerib Ilves seda järgmiselt: «See värske, kodanike vabale tahtele rajanev algatus on juba osutunud kohaks, kus kodanikud said teha ettepanekuid, millest peagi võivad saada seadused. Rahvakogu, rõhutan, loodi kodanike, sealhulgas muutuste vältimatuses veendunud poliitikute endi poolt kodanike jaoks, Eesti demokraatia tervise ja tuleviku huvides.»

Rahvakogu tegemistest pole viimastel aastatel midagi kuulda, «vabakonda» seotakse aga just Ilvese presidentuuriga. 2014. aasta jaanuaris asutati «vabakonna» tuultes MTÜ Eesti Vabaerakonna Algatusrühm, mis reorganiseerus Vabaerakonnaks 20. septembril 2014.

Ilvese tõenäolisemalt kuulsaimaks lööklauseks jääb «Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi». See on öeldud 24. veebruaril 2014 peetud vabariigi aastapäeva kõnes. Konteksti huvides tsiteerigem vastavat kõnelõiku: «Käimas on suur ajalooline muutus nii meil kui kogu maailmas, mille kokkuvõte võiks olla: «Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.» See ongi tänase Eesti mure. Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii.»