Rein Veidemann: igavesti Eesti

Rein Veidemann. Foto: Madis Sinivee

Riigi sünnipäeva tähistamine on alati enamat kui seda sisustavad ja raamistavad rituaalid. See on mõtlemise koht, kus kohtuvad ajalugu, tänane päev ja võimalik tulevik.

Ligi kakskümmend aastat tagasi, 17. augustil 1997 ütles toona teiseks ametiajaks tagasi valitud president Lennart Meri usutluses kirjanik Mihkel Mutile: «Ma olen seda meelt, et riik rajatakse üks kord ja teoreetiliselt igavesti. See on nagu elu tekkimine, mis on iseenesest ju suur müsteerium, aga kord tekkinuna on tema mõte püsida igavesti.»

Lisaksin: katkestustest hoolimata. Me ju teame, et Eesti Vabariigi üheksakümmend üheksa aastat on õiguslik fakt, millest tuleb paraku lahutada viiskümmend aastat varjulolekut ehk teist riiki, ümbritsegu seda pealegi anastamise, okupatsiooni või kolonisatsiooni määratlused. Iroonilisel kombel oli selle kvaasiriigi nimeski Eesti Vabariik, ainult «vahetäidisega» Nõukogude Sotsialistlik. Faktiks jääb toogi moodustis juba ainuüksi seetõttu, et selles elas ning suri eestlasi, kellele sõjaaegne ja -järgne poolsajand jäigi ainsaks tõeluseks. Neile oli tähtis elu edasi kanda, omailma etteantud tingimustega kohandada.

Selles tihti Eesti lähiajaloo vaakumina kujutatavas ruumis sündinud ja üles kasvanud põlvkonnast sai riigi taastamise avangard. Eesti Vabariik oli neile intellektuaalne viirus, mis elas keeles ja ilmutas end kirjanduses ridade vahelt. Või üldlaulupeo repertuaari rahvuslikes lauludes. Eesti riik taassündis neil aegadel Tartu ja Tallinna lauluväljakutel igal viiendal aastal.

Aga kui seda ilmutamistki polnud, siis loeti või kirjutati Eesti tekstidesse sisse. Näiteks ilmus juba 1957. aastal fotoalbum «Eesti kaunis loodus», millesse tegi kaastööd Jaan Eilart, järgnevalt looduskaitseliikumise üks eestvedajaid. 1958. aastal asutatud ajakirjal Eesti Loodus oli eelkäija juba 1933. aastast, ehkki seda ei saanud avalikult kuulutada. Ajakirja esimene toimetaja oli seenevana Erast Parmasto.

Samal aastal asutatud Keele ja Kirjanduse (sellegi eelkäijad olid ajakirjad Eesti Keel ja Eesti Kirjandus) esimene toimetaja oli Olev Jõgi. Eesti looduse, keele ja kirjanduse uurimine ning hool kujutasid endast metonüümilist toimingut, ühe alusnähtuse ülekannet mitte otsese võrdlusena, nagu leiab aset metafooris, vaid suhte alusel.

Kui «noored naturalistid» (teiste hulgas minagi) kolistasid 1960. aastate algul jalgratastega mööda Eestimaa kruusateid, looduskaitseobjekte tähistavad emailitud plaadid pakiraamil, siis võis nendegi tegevust juba toona võtta kui vastupanuliikumist. Vastupanu sisuks oli säilitamine. On seda alati olnud. Vastupanu allakäigule, erosioonile.

Tahan sellega öelda, et riigi asutamise ja taasasutamise kõrval lähevad arvesse ka kõik need väiksemad või suuremad teod, mille taga seisid neil aegadel elanud eesti inimesed, kes, piltlikult öeldes, säilitasid oma aiamaalapil Eestit. Nemad, nagu praegu kogu riigimasin ning loodetavasti kogu ühiskond, täitsid Meri öeldud riigi «teoreetilist igavikku» päevpäevase praktikaga. Eestile elatud elu ei ole missioon, vaid vere hääl, igaviku teenimine.