Juhtkiri: kameeleon Reps

Kuvatõmmis videost, kus haridusminister Mailis Reps vestleb Sputniku ajakirjanikuga. Foto: Kuvatõmmis

Vene kirjaniku Anton Tšehhovi jutustuses «Kameeleon» otsib politseinik Otšumelov koera, kes hammustas juveliiri näpust. Politseiniku hoiak muutub selle järgi, kas koeraomanik on kindral Žigalov või mitte. Otšumelov on omamoodi koondtegelane, kellele pole tarvis tõde ega õiglust ja kellele on ühtlasi võõras see, mida nimetatakse südametunnistuseks, vaid tema põhiline eesmärk on lihtsalt elada tugevate varjus maksimaalse mugavusega. Väljendit «nagu kameeleon» on sellest ajast kasutatud põhimõteteta inimeste kohta, kelle seisukohad muutuvad olukorra järgi.

Valevorstil peab teatavasti olema väga hea mälu. Mailis Repsil seda ilmselgelt pole, kuna kommenteerides Postimehele Vene propagandakanalile Sputnik antud intervjuud, väitis ametis olev teadus- ja haridusminister, et pole seda kunagi andnud. Selle asemel olevat ajal, mil Reps suhelnud Eesti juudi kogukonna esindajatega, talle kavalalt ligi hiilinud üks tõmmu nahaga neiu, kes lülitanud diktofoni salamisi sisse ja nõnda sündinudki Mailis Repsi enda versiooni järgi tema kurikuulus Sputniku intervjuu.

Tänu Sputniku avaldatud videole teame nüüd, et Repsi jutt kuulub suuremas osas muinasjutu valda ning ta andis teadlikult intervjuu Venemaa kasuks töötavatele propagandistidele. Sellisest kameeleonlikust käitumisest polekski suuremat kahju, kui tegemist ei oleks Eesti Vabariigi haridusministriga. Manipuleerides enda ja oma erakonna kasu nimel asjaoluga, et Eesti elanikud elavad üksteisega harva ristuvates eesti- ja venekeelsetes infoväljades ning edastades selle järgi erinevaid ja vastukäivaid sõnumeid, annab Reps ise panuse sellesse, milles süüdistab usutluses Sputnikule kõiki teisi Eesti poliitikuid: ajada omavahel tülli eri rahvusi.

Etniliste ja rahvuslike tunnetega manipuleerimine loob iseenesest eeldused ksenofoobiaks. Dihhotoomse maailmapildi loomise – mida Reps ja temasarnased populistidest Keskerakonna juhtivpoliitikud harrastavad, milles hea jääb millekski määratlematuks ja ideaalseks, kuid halb on isikustatud ning konkretiseeritud – efektiks on Eesti ühiskonna lõhestamine. Säärane käitumine ei ole valitsuse liikmele kohane.

Samuti pole valitsuserakonnale kohane kokkumäng vene propagandistidega. Nagu omal ajal Nõukogude Liidus, teatakse Putini Venemaal suurepäraselt, et hästi korraldatud ja rahastatud propagandakampaania aitab naaberriikides võimule tulla vene mõjuagentidel, mis muudaks nende riikide poliitilist kurssi Venemaa huvides. Oma egoistlikest huvidest lähtuv koostöö vene propagandistidega on mäng tulega, mis võib halvasti lõppeda nii kokkumängijatele endile kui ka tervele ühiskonnale.