/nginx/o/2011/03/13/536757t1hb83f.jpg)
Kaks paremerakonda vaevad Toompeal uue valitsuse väljavaateid ning püüavad oma lubadusi valitsemisprogrammiks vormida. Üle oma varju ei saavat küll keegi hüpata, nagu räägib nii vanarahva tarkus kui ka konservatiivne eelarvepoliitika, aga kõrgus- ja teivashüppe tulemustel on ometi mõningane vahe. Teibaks meie valitsuste ja mõningate mööndustega kogu Eesti käes on kahtlemata olnud Euroopa Liidu tõukefondide raha.
Just seepärast võtsimegi võrdluseks eelmise aasta riigieelarve kuludele aasta enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga (2003). Millised valdkonnad on olnud suhtelised võitjad, millised kaotajad? Pensionid on väikesed ja bürokraatia vohab – niisuguse käibefraasiga võiks justkui alati välja tulla, eksimist kartmata. Selgub, et suur pilt sunnib kahtlema, kas seekord ainult bürokraatia manamise ja väikeste pensionide kirumisega hakkama saab.
Majanduskriis, ent mitte ainult see, on tähendanud, et sotsiaalkulud on kasvanud suhteliselt kiiremini kui kogu eelarve. See paneb küsima, kuidas on võimalik finantseerida praeguste sotsiaalkaitse osade edasist kasvu või ka uusi algatusi. Asjaolu, et keskmine vanaduspension on 2003. ja eelmise aasta võrdluses kasvanud keskmisest palgast kiiremini, võib kirjutada kriisi ja selle lahenduste arvele. Pensionide tõus sammub palgakasvu sabas. Selle tulemus on, et üle-eelmisel aastal pensionid tõusid ja samale ajale sattus palkade alandamine. Nii et palgasaajatel pole põhjust vanemaealiste vastu vimma tunda – majanduskasvu ajal hakkab keskmine pension taas palgakasvu sabas sörkima. Ka töötukassasse kogutud raha kulub mõistagi rohkem suure tööpuuduse ajal.
Rasked küsimused seisnevad pigem selles, kas ja kuidas oleks võimalik sotsiaalkaitsesüsteemis raha kulutamist arukamaks ja tulemuslikumaks kujundada. Ainuüksi vastus, et raha tuleb võtta riigieelarve muudelt kuluridadelt, tähendab ju survet, et sotsiaalkaitse osa meie kõigist kuludest kasvab veelgi ning mujal tuleb püksirihma pingutada.
Samas on vajalik siht tõsta näiteks õpetajaameti staatust, vaevalt et tuletõrjujad ja politseinikud oma palkadega rahul on jne. Kui seda, et riigivalitsemise kulud on kasvanud aeglasemalt kui kogueelarve, võime kiita, siis kultuurirea aeglasem kasv tekitab rohkelt pahameelt.
Niisiis on meil päris palju küsimusi, millele läbirääkijatelt Toompeal vastuseid oodata. Tõhusad reformid nõuavad visiooni ja ka julgust.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)