Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2023/08/25/15547768t1he42f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2016/04/14/5262173t1hf8b3.jpg)
Okupatsioonide aeg – enam nagu ei ootagi, kuid ikkagi ootad, ei loodagi, aga ikkagi loodad. Kes meist siis olid tõrvikuhoidjad, küsib kolumnist Olev Remsu. Laiemas mõttes kõik, ent mõned olid seda iseäranis. Kõigil meil olid need iseäranis-hoidjad eri inimesed ja hoidmine toimus eri moodi, aga kahtlemata väärivad nemad ja nende teod vabariigi aastapäeval meenutamist.
Meie, eestlaste olemuse on vorminud kolm sündmust – ristimisüritus 13. sajandil, iseseisvuse saavutamine 1918. aastal ja selle taastamine 1991. aastal. Esimene määras meid läände, teiste puhul saime selja sirgeks, võisime edasi elada ilma alaväärsuskompleksi ja häbitundeta.