Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/03/06/2877456t1h9571.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2016/02/02/4999373t1h9838.jpg)
Pealkirjas öeldud mõte on iseenesestmõistetav nii kristlastele kui post-kristlastele. Post-kristlased oleme me kõik, kes elame õhtumaistes ühiskondades ning võtame tõsiselt nende väärtusi. Küsimus pole loomade alavääristamises, vaid inimeste vääristamises. See ei väljendu mitte liigi, soo või mõne muu hulga tasandil, vaid iga üksiku inimese kaudu. Seaduse, nagu jumala ees, on iga inimene võrdne.
Tõejärgse ajastu üheks osaks on saanud bioloogiline reaktsioon. Mida rohkem traditsiooniline ühiskondlik konsensus hajub, seda enam tunnevad loodusteaduste esindajad vajadust meenutada ühiskonnale oma tõde. Nii soovib Tartu Ülikooli loomaökoloogia professor Raivo Mänd (PM 18.02), et «mistahes seadusloomesse ja reeglite väljatöötamisse kaasataks alati ka loodusseaduste süvitsi tundjaid».
Kuid nii postmodernist kui professor Mänd peavad esmalt seadusele kuuletuma. Mõlemad on kodanikud, põhiseadustes kindlaks määratud õigustega, millest peavad lähtuma kõik riigi seadused ja poliitikad, öelgu bioloogia mida tahes. Võimetus seda tajuda osutab loodusteadlase vajakajäämisele ühiskonnateadustes. Kuid viimased polegi päriselt teaduseks tõusnud – põhjusel, et inimene on loomuselt determineerimata olend ega kuulu a priori ühegi teaduse meelevalda.