Erkki Bahovski: Müncheni ootused ja tegelikkus

Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

USA presidendi Donald Trumpi valimisaegsed väljaütlemised NATO ja selle Euroopa liitlaste kohta tekitasid meil mõne arvamuse, et Eesti senine välispoliitika ehk panustamine Ameerika kaardile on läbi kukkunud.

Äsjane Müncheni julgeolekukonverents andis sellele arvamusele vastupidise vastuse. USA asepresident Mike Pence kinnitas USA jätkuvat pühendumust NATO-le, ent manitses siiski Euroopa liitlasi allianssi rohkem panustama. Muidugi, Trumpiga on selge, et midagi ei ole selge – poleks imestada, kui Valgest Majast tuleks NATO kohta varsti mingi muu sõnum. Ja põhimõtteliselt tulekski Eesti välispoliitika kujundajail läbi mängida ka stsenaarium, mille järgi USA hülgab NATO. Paindlik mõtlemine nii sise- kui ka välispoliitikas peaks olema väikeriigi eelis.

Esialgu minnakse edasi aga vana plaaniga ehk lisavägede toomisega siia piirkonda. Saksamaa kantsler Angela Merkel rõhutaski oma kõnes NATO idatiiva tugevdamist.

Muidugi on neid, kelle arvates on Müncheni julgeolekukonverents üks mõttetu jututuba. Aga see polegi millekski muuks planeeritud. Julgeolekukonverents on koht, kus mõtteid vahetada. Seal ei peeta ametlikke läbirääkimisi mingite lepingute üle.

Ja ses mõttes pole Müncheni julgeolekukonverentsilt oodata mingeid läbimurdeid, uut maailmakorda ja nii edasi. See ei ole Viini kongress 1815 või Berliini kongress 1878. Küll aga võib mõnikord Münchenist oodata mingeid kõnesid, mis ennustavad ette ühe või teise riigi poliitikat. Kindlasti oli selleks Venemaa presidendi Vladimir Putini külma sõja hingusest kantud kõne 2007. aastal. Maailm õppis väga valusalt, et tegemist polnud rahvusvahelisel konverentsil Vene karu mängimisega, vaid asjal oli tõsi taga.

Nüüd säärast sensatsiooni ei sündinud. Saime kinnituse, et USA toetab jätkuvalt NATOt ning et Venemaa on NATO laienemise vastu ja õigustab Krimmi okupeerimist ja annekteerimist. Tegelikud otsused peavad sündima mujal.

Müncheni julgeolekukonverentsi lisatahk Eesti jaoks oli tõdemus, et tegemist oli president Kersti Kaljulaidi esimese suurema debüüdiga rahvusvahelisel areenil. Võib aru saada, et presidendil ei ole lihtne säärases seltskonnas hakkama saada – julgeolekukonverents on täis inimesi, kes kõik on arvamusliidrid ja orienteeruvad rahvusvahelises poliitikas peensusteni. Lisaks painab Kaljulaidi ka arvatavasti astumine Toomas Hendrik Ilvese välispoliitilistesse jalajälgedesse (mitte segamini ajada riigisisese segadusega Ärma talu ümber) ja tugeva Leedu presidendi Dalia Grybaskaitė olemasolu. Ilmselt ootavad paljud rahvusvahelised vaatlejad huviga, kes täpselt Ilvese asemele tuli ja mida ta räägib.

Kohalolnud kinnitavad, et Kaljulaid sai hakkama. Võibolla ei olnud parim see paneel, kus ta oli koos Aserbaidžaani, Gruusia, Kasahstani ja Ukraina liidritega, ent samas mõjus tähtsana tema sõnum demokraatia vajalikkusest autoritaarsuse järele õhkavas maailmas. Teiseks oli Kaljulaidi sõnum libauudistest (nimetage samas mõni poliitik, kes sellest ei räägiks), aga oluline on selle sõnumi edastamise foorum. Kahtlemata on Müncheni julgeolekufoorum kõrgeim mõeldav platvorm oma mure väljendamiseks.

Ja muidugi kolme Balti presidendi kohtumine USA asepresidendi Mike Pence’iga. Telefonikõnet Trumpiga pole veel tõesti toimunud, kuid USA administratsiooniga on tutvust tehtud. Hea seegi. Aeg annab mõistagi arutust, kui edukaks osutus Kaljulaidi käik Münchenisse (kas teda kutsutakse edasipidigi esinema), aga esialgsed märgid on positiivsed.