Hardo Pajula: Arengu kiirus ja valitsevad mängureeglid

Et siirdemajanduste edu viimasel kümnendil on olnud väiksem kui alguses loodeti, on viimastel aastatel tekkinud elav diskussioon reformikavade ning nende aluseks olevate teoreetiliste lähtekohtade asjakohasusest.

Mitmed selle arutelu tulemused on olulised ka Eesti kekspika majandusstrateegia kujundamisel.

Kõikide siirderiikide majanduspoliitika aabitsaks on viimasel kümnendil olnud nn Washingtoni konsensus.

Viimane rajaneb omakorda neoklassikalisel ökonoomikal, mis käsitleb ühiskonna majandusprobleemi matemaatilise optimeerimise ülesandena: kuidas jaotada nappivaid ressursse nii, et ühiskonna kui terviku heaolu oleks maksimeeritud.

Majandusarengu seisukohast on õppimise kiiruse kõrval oluline ka õpitava sisu.

Paigutuslikult tõhus jaotus

Kui mõistele «ühiskonna kui terviku heaolu» õnnestub anda konkreetne matemaatiline vorm, jõuamegi triviaalse matemaatilise probleemini: kitsendustega optimeerimiseni.

Ideaalset olukorda, kus tootmissisendid on jaotatud nii, et «ühiskondliku heaolu funktsioon» on maksimeeritud, kutsutakse ökonomistide žargoonis paigutuslikult tõhusaks jaotuseks.

Paigutusliku tõhususe saavutamiseks tuleb majandussubjektidele anda kõigepealt piisavad stiimulid sellise olukorra poole püüdlemiseks (läbi erastamise) ning tagada vajaliku informatsiooni vaba liikumine (läbi hindade ja väliskaubanduse liberaliseerimise).

Nende sammude järel annab valitsus juhtimise üle tuhandetest täiusliku konkurentsiga turgudest koosnevale süsteemile.

Normatiivse mikroökonoomika ühe põhiteoreemi kohaselt toodetaksegi konkurentsimajanduse üldises tasakaalus kõige väiksemate võimalike kuludega neid hüviseid, mida ühiskond kõige enam vajab.

Neoklassikalise mudeli soovitused sõltuvad olematute tehingukulude oletusest. Nii ongi võimalik mõnevõrra paradoksaalne olukord, et turu kui institutsiooni mõiste ortodokssest neoklassikalisest analüüsist üldse puudub ning kogu teooria on ajatu ja institutsioonivaba.

Reaalses elus peame paraku kulutama aega ja raha keeruliste kaupade ja teenuste omaduste tundmaõppimiseks, vastaspoole usaldusväärsuse kindlaksmääramiseks jne. Tehingukuludel on eriti suur osakkaal just siirdemajandustes, kus vastastikune usaldus on esialgu madal ning kulutused pettuste vältimiseks kõrged.

Vahetusega seotud riskide vähendamiseks on inimtegevuse käigus läbi aegade tekkinud mitmesugused institutsioonid, s.o erinevad reeglid omavahelise läbikäimise hõlbustamiseks.

Üheskoos vastava sunnimehhanismiga moodustab selline reeglite kogum ühiskonna institutsionaalse maatriksi, mis koos olemasolevate tehnoloogiliste võimalustega määrab ära selle tarbimisvõimalused ja loodud väärtuste jaotuse.

Viimases aspektist vaadelduna on iga majandussüsteem organisatsioonide ja mängureeglite keeruline kogum, kus mängijate mängureeglite interaktsioon määrab institutsionaalsete muutuste suuna.

Kuigi ühiskonna huvides on majandusarengut soodustav suund, kajastab mis tahes ajal olemasolev institutsionaalne maatriks siiski poliitilise eliidi tahet, mis võib ja võib mitte olla kasvule orienteeritud.

Mis tahes organisatsioon peab elujõulisuse säilitamiseks pidevalt õppima ning mida teravam on konkurents, seda kiiremini õpitakse.

Majandusarengu seisukohast pole aga oluline mitte üksnes õppimise kiirus, vaid ka õpitava sisu. Et õppimine on investeerimine, siis on selle iseloom määratud eeldatava tulukusega, mille tingivad omakorda kehtivad mängureeglid.

Tsiteerides institutsionaalse ökonoomika üht liidrit Douglass Northi: «Kui institutsionaalne keskkond soosib piraatlus rohkem kui tootlikku tegevust, õpitakse olema paremad piraadid.»

Areng või loterii?

Nii sõltubki riigi majandusliku arengu kiirus muude tegurite kõrval sellest, kas valitsevad mängureeglid soosivad tehnoloogilist arengut või lotoelementidega tantsu aurukatla ümber, ja majanduspoliitika esmaseks eesmärgiks peaks olema eksisteeriva institutsionaalse keskkonna muutmine esimest stsenaariumi soosivaks.

Seejuures tuleb aga silmas pidada, et mis tahes institutsionaalsed muutused on paratamatult järkjärgulised ja arengusõltuvad. Et drastilised muutused mängureeglites võivad minema pühkida palju organisatsioone, on viimaste vastupanu kavandatavatele muutustele seda suure, mida ulatuslikumad on kavandatavad muudatused.

Arengusõltuvus viitab aga sellele, et homsed mängureeglid sõltuvad meie eilsetest ja tänastest otsutes, mistõttu konkreetse majandussüsteemi ajalool on märkimisväärselt suurem tähtusu, kui ajatu neoklassikaline teooria seda väidab.

Arenguraskustes siplevad riigid on üldjuhul, tulenevalt oma ajaloolisest arengust ja valitsevatest väärtussüsteemidest, loonud ümberjagamist soosivad mängureeglid.

Sellises keskkonnas võib majandustegevust võrrelda loteriiga, kus aasta alguses tehakse pakkumised ning aasta jooksul tõmmatakse seadusandlikust loosirattast välja üksikud suurvõidud.

Sedamööda, kuidas majandussubjektide põhitähelepanu keskendub keerlevale loosirattale, jääb tootmislikuks tegevuseks kahjuks järjest vähem aega.

Arengusõltuvuse tõttu on sellelt teelt raske pöörduda ning muutused toimvad pahatihti alles siis, kui piraatide ühingute vahel tekkinud patiseis on majanduse rahvusvahelise konkurentsivõime hävitanud.

Probleemid ja tõed

Olukorras, kus ühe suletõmbega teostatavate reformide ajajärk on lõppenud, peaks majanduspoliitika eesmärgiks olema kohanemis- ja konkurentsivõimelise institutsionaalse keskkonna loomine.

Valitsuselt eeldab see eelkõige valmisolekut seista vastu survegruppide hoogustuvale püüdele lükata areng loteriimajanduse tupiksuunale. Mis puutub ökonomistidesse, siis arvan, et viimased peaksid mõistma, et nende tegevusvaldkond läheneb iseloomult pigem bioloogiale kui füüsikale.

Lõpetuseks tahaks anda sõna Nobeli preemia laureaadile James Buchananile: «Empiiriline teadus tegeleb tema ette püstitatud probleemidega, otsides neile lahendusi. Kui lahendused on leitud, muutuvad need «tõeks» ning seejärel tulevad juba uued probleemid ja uued lahendused.

«Moraalifilosoofia» (kui ma tohin kasutada seda vanamoelist terminit tema minu arvates õiges tähenduses) tegeleb seevastu igaveste «probleemidega», mille jaoks lahendused peaaegu definitsioonijärgselt puuduvad.

Kui peened meie teaduslikud tehnikad ka poleks, ei «lahenda» me ühiskonnakorralduse «probleemi», leides ühese optimumi. Siin ei ole objektiivset «tõde», milleni jõuda.

Ühiskonnakorralduse probleem jääb igavesti seisma inimeste ees, kes mõistavad, et neil tuleb koos elada ning et selle võimaldamiseks tuleb neil endi käitumisele seada piirangud seaduste ja muude ühiskondlike institutsioonide näol.

Ökonoomika ja ökonomistid ei saa kõrvale hiilida vastutusest, mida nõuab osalemine jätkuvas diskussioonis sääraste piirangute ja institutsioonide üle, suunates oma tähelepanu triviaalsusele.

Kui nad seda aga siiski teevad, võtavad nende funktsionaalse rolli üle šarlatanid ja lollpead, kelle olemasolu meie ümber ei nõua tõestamist.»

Ettekanne Postimehe arvamusliidrite lõunal 07.09.2000