Linnar Priimägi: Piiririkkuja pilk

Kui psühholoogid annavad ette pildirea, mille ühes otsas paiknev kass muutub sujuvalt koeraks rea teises otsas (säärast teisendust nimetatakse morfinguks), ja paluvad öelda, kustmaalt üks loom teiseks üle läheb, siis ilmneb, et katsealused reageerivad põhimõtteliselt kaheti. Ühed püüdlevad ülimat täpsust ja lähevad seejuures närvi, vihastavad, murravad pliiatsi puruks ja hakkavad karjuma. Teised võtavad ülesannet vabalt, rehmavad, et «umbes siit ta vist läheb», ning on tulemusega rõõmsasti rahul.

Nood kaks reaktsioonitüüpi viitavad, et psühholoogilise reaalsusena jagunevad piirid enam-vähem kaheks: ühtesid võetakse ja peetakse loomulikult, spontaanselt, teisi katsutakse võimalikult täpselt reglementeerida. Spontaansed piirid tekivbad ise (lastakse kujunda), reglementaarsed tõmmatakse (lepitakse kokku). Spontaanse piiri näiteks sobib sündmuse piir, reglementaarse näiteks aga Tartu rahu järgne Eesti riigipiir.

Iga kultuur peab ennast piiritlema – eristama kõigepealt loodusest ja siis mittekultuurist, nagu õpetas Juri Lotman. Inimese kodustatud maailm on piiride maailm. Ja nii nagu käsitsi fotokaamerat teravustades «loksutatakse» õige teravus paika, nii toimitakse ka piiri olemasuolu ja paiga äratundmiseks: reglementaarseid piire püütakse loomulikustada ja loomulikke piire reglementeerida.

Piiririkkumised

Reglemendi ja terve mõistuse kokkupõrkes jääb lõpuks ikkagi peale terve mõistus

Reglementaarsete piiride spontaniseerimise näidet pakuvad Eesti piiriläbirääkimised Venemaaga. Välisminister Siim Kallase ajast on Tartu rahu järgsete piiride täpsele näpuga tagaajamisele käega löödud: «Ah, eks ta umbes sealt lähe!»

Vastupidist, spontaanse piiri reglementeerimise katset näeme selgesti Eesti pornoseaduses ja pornokomisjoni tegevuses. Püütakse reglementeerida sunduses ja sündmatuse piiri, mis aastatuhandeid toimis Eestiski täiesti edukalt spontaansena. Maailm ei läinud ju hukka sellest, et pornoseadust polnud olemas!

Niisamuti ei saa inimesed aru, miks meie, kes me kogu aeg oleme loomulikult rääkinud «neegritest», seda ühel päeval enam teha ei tohi («mulatt» tohib vist veel öelda?).

Eesti ajakirjandust taudina vallutavad pseudoprobleemid pärinevad just sellisest spontaansete piiride äkilisest reglementeerimisest teiste kulutuuride eeskujul. Nende ühistunnusena torkab silma, et imporditakse ainult probleeme («Küllap meilgi esineb ahistamist»), aga mitte lahendusi, mis ise poleks veel suuremad probleemid.

Seda, et keegi võtab mingi tema elulõigu kontrolli alla, talub inimene märksa valulisemalt kui seda, et keegi loobub mingi tema elulõigu kontrollist. Esiteks usub inimene sisimas, et maailm on iseregulatiivne (seda printsiipi nimetataksegi jumalaks või karmaks vms). Ja teiseks näeb inimene, et kui midagi reglementeeritakse, siis läheb asi keerulisemaks, mitte lihtsamaks.

Demokraatia kasvab bürokraatiaks. Euroopa Liit keelab meil piima piimaks nimetada ja küttida hunte, kes metsades võimust võtavad. Aga rahvas ei taha aktsepteerida mitte midagi, mis hakkab vastu tervele mõistusele. Rahvas ei taha Euroopa Liitu!

Väljend «terve mõistus» käibibki tänapäeval spontaanse realistliku otsustuvõime tähenduses, mille talle andis Šoti filosoofiakoolkond 1764. aastal: igal inimesel on juba sündides kaasas headuse, tõe ning ilu aluslikud põhimõtted, mis moodustavad «terve mõistuse» (ingl common sense) ja mille alusel inimene hakkab kohe pärast sündi iseeneslikult tegema õigeid valikuid. (Eesti väljend «Lapsesuu ei valeta» väljendab kaude sedasama veendumust.)

«Terve mõistus»

«Terve mõistus» on valgustusajast alates kujunenud üheks kõige võimsamaks argumendiks inimtegevuse suunamisel. Kõige värskemat näidet pakub meile Johannes Kerdi juhtum Riigikogus 28. augustil.

Riigikogu trumbiks oli seadus: president oli rikkunud reglementaarset piiri. Aga Lennart Meri apelleeris hoopis «tervele mõistusele»: «Ma olen kindel, et Riigikogu oma kollektiivses tarkuses teeb ainumõeldava otsuse, vabastades kindralleitnant Kerdi.»

Piir reglemendi ja «terve mõistuse» vahel ongi praegu kõige ilmsem võõranduslik lõhe riigi ja rahva vahel. Nagu näitas NRG juhtum: mitte mingi reglemenditruudus ei vabanda rahva silmis «terve mõistuse» argumentide puudumist.

Reglementaarsuse ja spontaansuse vastuolu üheks ületamise, eitamise või peitmise viisiks on «kontseptsioon» – kummaline segu reeglistikust ja «tervest mõistusest».

Võtame sama näite. President on jätnud mulje, et tal on mingi riigikaitsekontseptsioon, milles valitseb tervemõistuslike argumentide ja reglementaarsete eeskirjade tasakaal: kui vaja, tuleb kujundada reglementi, kus vaja, meenutada tervet mõistust.

Midagi Lennart Meri peas ilmselt liigub, aga mis asi see täpselt on, seda ei tea mitte keegi – isegi mitte Riigikogu, isegi mitte kaitseminister, isegi mitte kaitseväe juht. Mitte keegi ei tea, mis seejuures juhindub «tervest mõistusest», mis reglementaarsetest kaalutlustest. Säärast hämarat segu nimetataksegi «kontseptsiooniks».

Kuid president ei saa olla muud kui kontseptuaalne. Tasakaalustava võimuinstantsina peab ta vahendama riiki, st parlamenti ja valitsus kui reglementeerivaid organisatsioone, ja rahvast kui kõrgeimat riigivõimu, st «terve mõistuse» kandjat.

President pole oma žanrilt niisiis ei «reglement» ega ka mitte «terve mõistus», vaid «kontseptsioon». Tema ülesanne on pidevalt rikkuda reglementaarseid piire, meelde tuledes spontaanseid, ja spontaanseid piire, apelleerides reglementaarsetele. President on kollektiivne silm, millega kontrollime Eesti nähtamatute piiride paikapidavust.

Jumal võidab

Pidevad katsed spontaanseid piire reglementeerida ja reglementaarseid piire spontaniseerida pole mitte kellegi pahatahtlikkus, vaid kultuuri funktsioneerimise loomulik mehhanism. Aga juudi vanasõna ütleb: kas läheb kivi vastu potti või pott vastu kivi – kaotajaks jääb igal juhul pott.

Seadustähe ja «seaduse vaimu», reglemendi ja «terve mõistuse» kokkupõrkes jääb viimaks ikka peale «terve mõistus». Varem või hiljem näitab jumal, et ta on olemas.

Ettekanne Postimehe arvamusliidrite lõunasöögil (07.09.2000)