Evelyn Kaldoja.

FOTO: Postimees

See on nagu kaalust alla võtmine, ütles üks oma riigilt üsna leiget reaktsiooni eeldav Lääne-Euroopa kolleeg möödunud nädalal NATOs kaitsekulude jutu ajal. «Paljud räägivad, et nad peaksid alla võtma. Aga kui paljud päriselt alustavad dieeti ja lähevad trenni?»

Nagu USA kaitseminister James Mattis märkis, pole ta sõnum uus. Seda, et Euroopa liitlased peaksid ka järgima kümnendeid kehtinud reeglit, et kaitsesse paneb iga NATO riik summa, mis võrdub vähemalt kahe protsendiga tema SKTst, rääkis ka George W. Bushi ja Barack Obama ühine kaitseminister Robert Gates. Sama laul oli suul Obama kolmel järgmisel kaitseministril.

Ainus märkimisväärne vahe Mattise ja teiste vahel on see, et nood rääkisid NATOs kaitsekuludest tavaliselt pärast seda, kui ülejäänud asjad aetud, ning pidasid kõige teravama sõnavõtu maha enne ameti mahapanekut. Donald Trumpi minister aga võttis selle peamiseks jututeemaks kohe ametiaja alguses.

Minu eestlasesüda loomulikult laulis, kui Mattis tõrkus ütlemast, mis juhtuks, kui Euroopa eirab tema sõnumit samamoodi nagu eelkäijate oma. Oleks ma koomiksikangelane, võinuks mu silmadesse lausa südamekesed joonistada, kui asepresident Mike Pence kinnitas laupäeval liigutavaid isiklikke näiteid täis kõnega Müncheni julgeolekukonverentsil Trumpi administratsiooni pühendumust Euroopa liitlastele ja artikkel viiele.

Ma saan aru, miks Mattis ja Pence seda tegid. Paistis, et Trumpi sõnavõtud iganenud NATOst polnud eurooplastel mitte ainult võtnud seest kõhedaks, vaid ka andnud idanaabrile sada grammi julgustuseks. Ja kui väike ergutav ehmatamine, mis paneks liitlased kaitsekulusid tõstma, on ameeriklaste huvides, siis mitte see, et Kreml asuks uurima, kui kaugele nemad saaks piire lükata. Odavam kui anda Venemaale füüsiliselt nina pihta seisus, kus ta juba NATO kallal nokib, on tekitada poliitiliste sõnumitega arusaam, et isegi kübersusserdused Trumpi toetuseks ja vajadus ISIS purustada pole tekitanud Washingtonis tänumeelt autoritaarse Moskva suhtes.

Venelaste noka kinni saamise kahetsusväärne mõju võib olla aga see, et Euroopa liitlased saavad oma saba kaitsekulude osas lahti. Enamik neist on sealjuures tõenäoliselt piisavalt targad ega vingu majanduslikest raskustest nagu itaallased, vaid lihtsalt alakulutavad vaikimisi edasi.

Oma 2,2 protsendi eest kiita saamist ei tohiks kergendusena võtta ka Eesti. Nagu kaitseminister Margus Tsahkna tunnistas, läheks meil siiski suhteliselt madala SKT ja eriti halva naabruse tõttu vaja reaalsummades rohkem raha – et meie kõrge kaitsetahtega rahval oleksid laos korralikud relvad ja soliidne laskemoonavaru. Ning peaksime kohe kõvasti raha andma ka kaitsekulude kõrval eksisteeriva sisejulgeoleku tarbeks. Hübriidsõja ärahoidmise esimene liin on kaitsepolitseinik, kes paljastab riigivastase, ning politseinik, kes laseb maha rohelise mehikese.