Diana Tamm ja Maari Ross: uutmoodi ettevõtlus aitab vähendada ebavõrdsust

MTÜ Mondo toetatud korvipunujate ühistu naised Põhja-Ghanas. Foto: MTÜ Mondo

Täna tähistab maailm üleilmset sotsiaalse õigluse päeva. Kas ka Eestil on põhjust tähistada, küsivad MTÜ Mondo sotsiaalse ettevõtluse eestvedaja Diana Tamm ja MTÜ Mondo juhatuse liige Maari Ross.

Sotsiaalne ebavõrdsus on Eestis viimastel aastatel suurenenud ning sissetulekute jaotumise kohaselt on Eesti OECD riikide hulgas ebavõrdsemate seas. Kui üldiselt kahanes peale üleilmset finantskriisi inimeste sissetulek enamikus riikides, siis viimastel aastatel on palgad jälle kiiresti kasvama hakanud. Ent kahjuks ei ole Eestis nii hästi läinud kõige väiksema palgaga inimestel.

Kui ülejäänud palgad kasvasid viimastel aastatel 7–8 protsenti aastas, siis 10 protsenti kõige madalamat palka teenivatest töötajatest ei saanud taastuvast majandusest kasu. Seega tunneb suur osa inimesi Eestis, et elu on paremaks läinud, aga kõige madalama sissetulekuga inimeste olukord ei ole oluliselt muutunud. Tänasel sotsiaalse õigluse päeval tasub mõelda alternatiivsetele majandusmudelitele, mis palgavaesuse ja -lõhe probleemidele lahendust pakuksid. Üheks selliseks alternatiiviks on solidaarsusel põhinev majandus.

Solidaarsus ei tähenda kolhoosi

Ehkki eestlastel võib solidaarmajanduse mõistega esmalt seostuda kolhoosielu ja ühine kartulivõtmine, tasub vanad hirmud unustada ja solidaarsetest ettevõtetest eeskuju võtta, sest need on tegelikult oma kogukondadele ja kogu planeedile väga kasulikud ning üha hinnatumad töötajate seas kõikjal Euroopas. Näiteks Prantsuse ettevõte La Boîte à Champignons kasvatab Pariisi tipprestoranidele seeni kohvikutest üle jäänud kohvipaksul.

Heaks kohalikuks näiteks on MTÜ Eesti OTT, piirkondlik kodanikevõrgustik, mis organiseerib kaubavahetust tootjate ja tarbijate vahel ilma vahendustasuta. MTÜ Mondo on alates 2014. aastast arendanud naisettevõtlust mitmes Aafrika riigis just ühistulise mudeli kaudu. Täna tegutsevad korvipunujate ühistu ja shea-või ühistu Ghanas ning põllumajandusühistud Keenias. Oluline on olnud ka põhimõte, et ühistusse kuuluvad ja neid juhivad naised – meestekesksetes ühiskondades kipuvad kõrgemini tasustatud tööd koonduma meeste kätte. Selle paari aasta jooksul, mil ühistud on käivitunud, oleme näinud naiste erialaste, aga ka finants- ja juhtimisoskuste ning enesekindluse suurt kasvu.

Solidaarsus tähendab neis ettevõtetes võrdseid partnerlussuhteid töötajate vahel ja ühist otsustamist, võrdset kasumi jaotamist ning töövõimaluste loomist majanduslikult kehvemal järjel inimestele. Solidaarne ettevõtlus arvestab ka keskkonnaga, soodustab vastutustundlikku tarbimist ja õiglast kaubandust. Solidaarmajanduse osaks loetakse ka ettevõtmisi, mis puhuvad kogukonnale elu sisse, näiteks Rosma kool Põlva lähedal, mis on perekondi kogukonda juurde toonud, kes kolivad sinna just kvaliteetse koolihariduse pärast.

Sotsiaalse ettevõtluse mõju on suur ja kasvab aasta-aastalt. Mõni argumenteerib, et solidaarmajandus on maailmaparanduslik nišitegevus, millel ei hakka kunagi olema laiemat mõju. Ent Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni hinnangul on Euroopa solidaarmajanduslike ettevõtete arv 2 miljonit ja need moodustavad umbes 10 protsenti kõigist ettevõtetest (2011. aasta andmed). Ka näiteks õiglase kaubanduse toodete müügimaht on kasvanud 5 miljoni euroni ning enam kui 1,6 miljonit talunikku töötab õiglase kaubanduse sertifikaadiga ettevõtetes.

Kuigi solidaarsed ettevõtted on tihti väikesed, on paljude väikeste ühine panus suur. Solidaarsuse skeptikud leiavad, et vaesust vähendavad suured investeeringud ja korporatsioonid, kes loovad korraga sadu töökohti. Aga saab ka teisiti. Solidaarne ettevõtlus sai hoo sisse 1990ndatel, kui Ladina-Ameerikas oli majanduskriis ja kõrge tööpuudus. Inimesed otsisid endale lisateenistust ja hakkasid töötama koos väiksemates gruppides ning moodustama ühistuid, ning see mõjus hästi vaesuse vähendamisele. 2001.–2011. aastal vähenes vaesus Brasiilias 57 protsenti, samas kui 39 protsenti brasiillasi sai sissetuleku just väikestest ettevõtetest. Suurkorporatsioonid ei võta tihti vastutust kogukonna ees ega loo suuremat sotsiaalset väärtust – tootmist liigutatakse sinna, kus parasjagu tõhusam ja odavam.

Mõni soovitus, kuidas solidaarseid ettevõtteid teadliku tarbijana toetada: osta kohalikke, keskkonnasõbralikke ja õiglase kaubanduse tooteid, või tooteid, mille puhul on kindlalt teada, et nende tootmisel pole rikutud tööliste õigusi; raja juurviljade kasvatamiseks oma aed või osta kaupa lähedalasuvalt talunikult; kasuta jagamismajanduse teenuseid; ole aktiivne ja allkirjasta petitsioone, mis võitlevad sotsiaalse ebaõigluse vastu ning tarbi mõõdukalt.

Näpunäited õigluse kasvatamiseks

Kui tavainimene saab tarbimise või ettevõtlikkuse abil sotsiaalset õiglust suurendada, siis riigiametnikud ja poliitikakujundajad saavad samuti panuse anda. Näiteks on Prantsusmaal arutatud võimalust alandada toote käibemaksumäära, kui tootmine pakub sotsiaalset või keskkonnasõbralikku lisaväärtust.

Teine võimas instrument on riigihanked, mille maht on Euroopa Liidu riikides keskmiselt enam kui 15 protsenti rahvuslikust kogutoodangust. Suurem osa OECD riike on riigihangetele seadnud keskkonnaalased nõuded, osa riike on astunud siit sammu edasi ja võtab arvesse ka muid sotsiaalseid mõjusid. Austria, Belgia, Prantsusmaa ja Itaalia eelistavad riigihangetel õiglase kaubanduse tooteid, ka Poola riigihangete seadus toetab eetilisi ja õiglaseid riigihankeid.

Eestis võtab Riigikogu sel aastal vastu uue riigihangete seaduse, mis võimaldab senisest paremini sotsiaalselt väärtuslikke tooteid ja teenuseid hankida. Nüüd on vaja esimesi julgeid riigiasutusi ja kohalikke omavalitsusi, kes loobuks madalaima hinna kriteeriumist ja ostaks näiteks õiglase kaubanduse kohvi või telliks meened erivajadustega inimestelt, selle asemel et osta odavat kaupa Hiinast. Esimene neist on Hiiu vald, mille volikogu on otsustanud kaupade soetamisel arvestada õiglase kaubanduse põhimõtteid ja ökoloogilise jalajälje suurust.

Kui katsetaksime julgemalt uusi sotsiaalse mõjuga ettevõtlusvorme, eelistaksime oste tehes selliseid ühistuid ja ettevõtteid ning meie riigiametnikud võtaksid otsuseid tehes arvesse ka sotsiaalset mõju, siis võiksime 10 aasta pärast olla sotsiaalse võrdsuse poolest mitte OECD tagareas, vaid näiteks tublid keskmised.