Lennart Meri esimene vabariigi aastapäeva kõne: meie ülim eesmärk on korraldada oma suhted Venemaaga euroopalikul moel

Lennart Meri Foto: Toomas Huik

Läheneva Eesti iseseisvuspäeva puhul avaldab Postimees president Kersti Kaljulaidi eelkäijate esimesed vabariigi aastapäeva kõned taasiseseisvumisajal. Täna teeb otsa lahti meie seast 2006. aastal lahkunud president Lennart Meri, kes pidas oma esimese kõne Estonia kontserdisaalis 1993. aastal.

Ekstsellentsid,

lugupeetav Läti Vabariigi riigipea,

lugupeetav vennaliku Soome Vabariigi välisminister,

lugupeetavad ministrid ja täievolilised suursaadikud!

Armsad sõbrad, kallid kaasmaalased Eestis ja kõigis maailmajagudes!

Ajalugu teeb inimene ja ta teeb seda päevast päeva. Kuid vahel harva kristalliseerub ajalugu iseendaks, ilmutab ennast rahva tahte nähtava ja kombatava sümbolina, kokkuvõttena kõigest senisest ja eeldusena kõigele, mis veel tulema peab.

Inimene tajub seda, kui uut peatükki aegade raamatus – selles aegade raamatus, millest keegi ei suuda lehekülge välja rebida.

Niisugusteks sümboliteks oli Jeffersoni iseseisvusdeklaratsioon; Bastille; De Gaulle'i ja Konrad Adenaueri käepigistus, millest sai alguse Euroopa ühinemine. Ja niisuguseks on Eesti iseseisvusdeklaratsioon nimetusega «Manifest kõigile Eestimaa rahvastele» 1918. aasta 24. veebruarist.

Manifestita mõtleksime täna teises meeles ja keeles

Ekstsellentsid! Kallid kaasmaalased! Ma õnnitlen teid kõiki Eesti Vabariigi seitsmekümne viienda aastapäeva puhul!

Sest Manifest on Vabariik ja Vabariik peab olema SEE Manifest!

Ta sündis meie isade ja vanaisade tahtest siinsamas, mõnesaja meetri raadiuses. «Tallinna kohal lõhkesid Vene laevastiku mürsud, aga kahekümne neljas veebruar oli vaikne, rahulik ja päikesepaisteline,» meenutab tulevane riigikohtunik Peeter Kann.

Kolmekümne kahe aastase kooperatiivitegelase, tulevase rahandusministri Juhan Kuke manifesti kavand viimistleti üle tänava Eesti Panga majas, trükiti Dunkri tänavas Päevalehe trükikojas ja kuulutati välja kõrvalmajas. «Umbes kella üheteistkümne ajal väljus Reaalkoolist Konstantin Päts, teatas, et Eesti on iseseisvaks kuulutatud, ja luges ette «Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele». Rügement ja kokku kogunenud rahvas paljastasid pea, rügemendi orkester mängis «Mu Isamaa».»

Te võiksite imestada ja peaksite imestama, kuidas võis kollakale ajalehepaberile gooti kirjas trükitud manifest mõõtmetega 26 korda 31 sentimeetrit ajalugu määrata?

Manifest suutis ajalugu määrata ja suudab tänapäeva kujundada.

Suutis ja suudab seepärast, et Eesti maapäeva vanemate nõukogul kui manifesti väljakuulutajal oli selleks rahva volitus. Tahtmata teid ajalukku meelitada, osutan vaid, et omavalitsuste tasemel põimunud Eesti muinasõigus ja rooma-germaani õigussüsteem säilitasid läbi sajandite Eesti õigusliku kontinuiteedi. Mitte üksnes pärgamendil või paberil. Ei, kõige võimsamini rahva teadvuses.

Enesemääramisõiguse realiseerimisega taastas manifest Eesti iseseisvuse selle «ajaloolistes ja etnograafilistes piirides», kui kasutada dokumendi enda määratlust. Manifesti algusridade otsene viide muistsele Eestile kui rahvusvahelise õiguse subjektile ei jäta kahtlust, et enesemääramise akt ise oli meie riigiisade silmis Eesti kui muistse rahvusvahelise õiguse subjekti taastamine kaasaegses riigiõiguslikus rüüs.

Vabariigi 75. juubeliaastapäeval tahan eriliselt rõhutada: poleks Eesti haaratud rooma-germaani õigussüsteemi vihmavarju alla, ei oleks meil 1918. aastal olnud rahva mandaadile toetuvat manifesti. Poleks meil olnud manifesti, mõtleksime täna, 75 aastat hiljem, ühes teises saalis, teises meeles ja keeles.

Seepärast teeb mind rahutuks Moskva ajaleht Komsomolskaja Pravda, mis nädalapäevad tagasi ilmutas hämmastust seoses Eesti Vabariigi aastapäevaga, nimelt just juubeliaastapäevaga, iseäranis just ootamatu, nagu leht väljendus, 75. aastapäevaga.

Me oleme harjunud pidama seda ajalehte demokraatlikuks. Me oleme harjunud nagu teisedki Euroopa ja Ameerika õigusriigid Vene noort demokraatiat toetama. Teravamalt kui teised Euroopa ja Ameerika riigid me tajume, et majanduslik kaos meie naaberriigis on üleminekut vabaturumajandusele aeglustanud, sõjatööstusliku kompleksi juhtkonda tugevdanud ja noore Vene demokraatia positsioone nõrgendanud. Kas tõesti juba sel määral, et ajaraamatust lehti välja rebida?

See, mu sõbrad, ei ole retooriline küsimus.

See, lugupeetavad riigijuhid, kes te austate tänasel õhtul isiklikult, oma ministrite või suursaadikute kaudu Eesti Vabariiki ja tema seitsmekümne viiendat aastapäeva, on teile esitatud murelik küsimus.

Eesti on jätkuvalt pinnuks impeeriumimeelsetele

Ma pöördun, ekstsellentsid, teie kaudu maailma poole. Ma pöördun Eesti rahva poole hoiatavate sõnadega: kahetsusväärsel kombel on meie naaberriigi demokraatlikud ümberkorraldused taganemas uue agressiivse, neokolonialismile orienteeritud välispoliitilise kontseptsiooni ees.

Kahetsusväärsel kombel on muutumas reaalseks hädaoht, et kõik viimastel aastatel nii siira rõõmuga tervitatud lepingud relvastuse vähendamisest ja usalduse suurendamisest on muutumas pelgaks paberiks.

Ma juhin teie tähelepanu Vene föderatsiooni uuele välispoliitilisele kontseptsioonile äsja ilmunud ajakirjas Diplomatitšeski Vestnik number 21–22. Küünilise avameelsusega teatab selle autor Karaganov, et Venemaa peab ajama aktiivset postimperialistlikku poliitikat. Küünilise avameelsusega kuulutab Karaganov, et alustada tuleb Eestist ja Lätist.

Ja kartmata sattuda ühele pingile Bourbonidega või miks ka mitte doktor Joseph Goebbelsiga, või miks ka mitte niinimetatud akadeemiku Võšinskiga, kes on ajalukku läinud ühtaegu Moskva terroriprotsesside lavastajana ja oma riigi esindajana ÜROs, ennustab Karaganov: maailma üldsus kiidab heaks Karaganovi kavandatud Venemaa majanduslikud sanktsioonid Eesti ja Läti vastu.

Venemaa on endiselt pigem kontinent kui riik, hambuni relvastatud tuumarakettidega, aga ka maailma suurima propagandaaparaadiga. Eesti ja Läti on endiselt, nagu ka 75 aastat tagasi, Euroopa väiksemad riigid, pinnuks silmas impeeriumimeelsetele, sest meie tõime Euroopast kaasa demokraatia keelatud ideed; meie tõime Euroopast kaasa raudse eesriide taha parlamentaarse traditsiooni, mis nakatas vene demokraatiat; meie maalt, siit, sellelt jalatäielt hakkas levima ja jõudis Vaikse ookeani kallasteni mitmeparteiline süsteem, usk vabaturumajandusse ja inimõigustesse, mida koloniaalriik kardab ja vihkab, nagu keskajal kardeti katku.

Ja keskaeg see ongi: Karaganov nõuab teilt, lugupeetud riigipead, sedasama, mida Hitler nõudis Münchenis: legitiimset õigust kasutada oma relvajõudusid uue korra maksmapanekuks välisriikide territooriumil, niinimetatud lähisvälismaal. Siis ka Alaskal? Doonau suudmes? Port-Arturis ja Harbiinis?

Need ideed idanevad praegu vene ekstremistides. Ärge suhtuge sellesse üleolevalt, nagu me kõik kunagi suhtusime üleolevalt «Mein Kampfi» ideedesse: «Mein Kampf» sai legitiimsuse Münchenis ja teostas end Coventrys ja Pariisis, El-Alameinis ja Stalingradis, Monte Cassinos ja Ardennides.

Ma ootan Vene Föderatsiooni välisministeeriumilt – koos teiega, ekstsellentsid – ametlikku distantseerumist Karaganovi doktriinist ja kõigi rahvusvaheliste kohustuste täitmist Vene Föderatsiooni poolt.

Neist esikohal on mullusuvine CSCE tippnõupidamise lõppdokument, milles Vene Föderatsioon võttis endale kohustuse oma jurisdiktsioonile allutatud ja ikka veel Balti riikides viibivad relvajõud siit välja viia «kiiresti, korrapäraselt ja täielikult».

See on Eesti prioriteet, ja ma arvan mitte eksivat, kui härra Gorbunovsi loal ütlen, et see on ka Läti prioriteet. Meie ülim eesmärk on oma suhted Vene Föderatsiooniga kujundada euroopalikul moel, niisama sõbralikult ja koostööl rajanevatena, nagu me oma suhteid lühikese ajaga oleme taastanud Saksamaa, Prantsusmaa, Põhjariikide ja iseäranis Soomega, Kanada ja Ameerika Ühendriikidega, kelle õnnitlus Eesti Vabariigile Bill Clintoni sõnadega on seadnud meid eeskujuks demokraatlike reformide läbiviimisel ja ümberhäälestumisel vabaturumajandusele.

Ma kasutan juhust ja tänan teid kõiki oma rahva nimel selle eest, et te usute meisse, meie truudusse demokraatia põhiväärtustele, usute meie tulevikku niisama kindlalt, nagu seda usub Eesti rahvas.

Lubage kinnitada omalt poolt: Eesti on läbi sajandite olnud Euroopa õigussüsteemi idapiir ja jääb selleks. Sajandite vältel on Eesti vastu võtnud Venemaalt põgenenud religioosseid ja poliitilisi teisitimõtlejaid ja andnud neile kaitset, kindlustunnet ja turvalise kodu.

Neist said Eesti Vabariigi lojaalsed kodanikud. Nad asutasid siin emakeelseid koole ja õppisid Dostojevskit ajal, kui meie piiri taga Nõukogude Liidus Dostojevski teoseid hävitati. Nad rajasid oma kirikud ajal, kui teispool piiri ehitati kloostrid ümber kontsentratsioonilaagriteks ja kirikuõpetajaid veeti nagu loomi tapalavale.

Eesti on olnud ja jääb avatud ühiskonnaks, Euroopaks. Kuid just selle nimel, Euroopa väärtuste kaitsmiseks vajab Eesti kindlat piiri. Mitte Venemaa vastu, vaid Karaganovi doktriinide vastu; organiseeritud vene kuritegevuse vastu, mille niidid ulatuvad juba Ühendriikidesse ja mille laine hakkab veerema üle Euroopa; narkootikumide ja relvade salakaubanduse vastu, millel parasiteerivad terroristid.

Meie piir on Euroopa väärtuste piir, ta jääb alati avatuks Andrei Sahharovile; ta peab olema suletud Hitleri ja Stalini eksperimentide kordajatele. Viige see teade oma kodumaale koos kinnitusega, et Eestis on meelekindlust ja tahet, kuid Eesti vajab retoorika asemel vahendeid efektiivselt kontrollida piiri, mis on ka teie piir, mis on meie ühine piir.

Me ei tagane kriipsu võrra põhimõtetest

Ma sõitsin eile läbi Eestimaa ja kõnelesin Tartus, Viljandis ja Pärnus. Ma nägin Eestimaad otsekui esimest korda: see on uus maa, täis lootust ja tulevikku, aga samas ka raskete probleemidega.

Praegu me elame idealismist rohkem kui leivast. Idealismi kandjaks on meie vanim põlvkond, kes teab ja mäletab, et ainult töö muutis Eesti kahe maailmasõja vahel jõukaks ja dünaamiliseks vabariigiks. Idealismi teiseks kandjaks on eesti noorus, samamoodi nagu Manifesti väljakuulutamise ajal.

Seepärast lubage küsida: Kas Manifestil, meie riigi sünnitunnistusel, on meile täna ka midagi õpetada? Ma kinnitan teile: iga tema rida õpetab. Olulisim õppetund on lihtne: aega on vähe, ja aeg ei oota väikerahvaid. Nimetasin juba tõhusat kontrolli riigipiiri üle kui esimest prioriteeti.

Teiseks tahan rõhutada, et üksi idealismist ja armastusest inimene, olgu ta kui tahes suur isamaalane, ära ei ela. Pensionäridel, noortel lastega perekondadel ja paljudel talupoegadel – kuid mitte kõigil! – on raske.

Maa tagastamine on takerdunud normatiivaktidesse, ja need valmivad aeglaselt, kuid omajagu mõjuvad ka psühholoogilised tegurid: ehk veel saab kuidagi ära elatud.

Usun, et põllumajanduse teisenemisele peame lähenema diferentseeritumalt: säilitama kasumiga töötavad majandid ja kiirendama kahjumiga majandite likvideerimist. Kuid ärgem unustagem oma õhinas, et kunagine sundkollektiviseerimine ei tohi väänduda oma vastandiks – sundtalustamiseks.

Põld, nagu inimesedki, on ootamisest väsinud. Põllumees vajab kindlust, sest talusid rajatakse põlvkondadeks. Majanduse teisenemise aegu peaks valitsuse ja riigi roll olema suurem, kuni teisenemine on kindla suuna omandanud.

Ja siit söandan minna meie tollipoliitika juurde: me mõistame vabakaubandust vääralt kui tollivaba kaubandust. Oleme veendunud vabaturuprintsiipides ja me jääme neile truuks. Ent vahel me käitume nagu häbelik neitsi, kes ei julge allapoole naba vaadata, sest kardame rikkuda turumajanduse head tooni.

Ometi reguleerib iga riik oma majandushuvisid ja kaitseb vajaduse korral oma siseturgu. Me ei saa ega tohi eeskuju võtta tänapäeva Soomest või Rootsist, me peame eeskuju võtma viiekümnendate aastate Soomest või Rootsist, et siseturgu aktiviseerida, vereringet kiirendada, ostuvõimet parandada.

Tahan rõhutada: me ei tagane kriipsu võrra põhimõtetest. Aga strateegiliste lahendustega üheaegselt peame leidma lahendusi operatiivsetele ülesannetele. Kevad koputab uksele.

Tööstuse üleviimine turumajanduse põhimõtetele on olnud edukas ja siin on reaalne võimalus, et ümberstruktureerimine saab juba lähiajal sisse kõva hoo. Peategur nagu alati on inimene. Inimese algatusvõime või vastupidi, tema harjumus korraldusi oodata. Ka inimese mõtteviis on üleminekuperioodis. Ja siin, olen veendunud, tuleb meil rohkendada kogu oma inimesetundmist. Peame astuma kas või väikesi, aga kindlaid samme.

Piiri kontrollimine vähendab kuritegevust. Ent me peame tagama turvatunde mitte kuude, vaid nädalatega. Peame inimese kättpidi talutama põhiseaduse teise peatüki juurde ja tegudega tõestama, et kirja pandud õigused on tema õigused, mitte bürokraadi õigused.

Et teine peatükk, mis moodustab tervenisti kolmandiku põhiseadusest, ongi võti, mis avab ukse eneseteostamisele. Ja et sellel uksel on madal lävepakk: igal kodanikul olgu õigus – põhiseadus käes – astuda kohtusse ja kaitsta oma õiguste ja kohustuste tasakaalu. See ongi inimkeskse ühiskonna sisu, Euroopa moraalsete väärtuste kokkuvõte ning meie Manifesti aegumatu teade, täna niisama värske nagu seitsekümmend viis aastat tagasi.

Peokõne lõpusõnad ma laenan Valjala vallavanemalt August Otsalt, eesti talumehelt, kes oma väärikusega võiks anda eeskuju paljudele poliitikutele: «Mees peab tegema nii palju tööd, et tal pole vaja küüsi lõigata.» Olge head, kirjutage need sõnad üles, ja jää hakkab liikuma, jää ongi juba hakanud liikuma.