N, 9.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Richard N. Haass: vajame uut maailmakorda

Richard N. Haass
Richard N. Haass: vajame uut maailmakorda
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 28
USA sõdurid aitamas Haiti maavärinas rusude alla jäänud kohalikku
USA sõdurid aitamas Haiti maavärinas rusude alla jäänud kohalikku Foto: SCANPIX

Tänapäeva reaalsus vajab uut operatsioonisüsteemi – Maailmakord 2.0 –, mis põhineks «suveräänsel kohustusel» ehk ideel, et suveräänsetel riikidel pole mitte ainult õigused, vaid ka kohustused teiste ees, kirjutab Richard N. Haass.

Alates sellest, kui Vestfaali rahulepe lõpetas 1648. aastal Euroopas Kolmekümneaastase sõja, on peaaegu neli sajandit kujundanud rahvusvahelist korda suveräänsuse idee ehk riikide õigus iseseisvale eksisteerimisele ja autonoomiale. Seda ka hea põhjusega: oleme sajand sajandi järel näinud, kaasa arvatud käimasolevas sajandis, et piiride jõuline rikkumine tekitab maailmas ebastabiilsust ja konflikti.

Globaliseerunud maailmas on ainult suveräänsust austav süsteem – nimetagem seda Maailmakorraks 1.0 – aga muutunud järjest enam ebapiisavaks. Väga vähe jääb tänapäeval kohalikuks. Peaaegu kõik võib jõuda igale poole: alates turistidest, terroristidest ja pagulastest ning lõpetades meilide, haiguste, dollarite ja kasvuhoonegaasidega.

Tulemuseks on see, et ühes riigis toimuv ei ole enam ainult selle riigi mure. Tänapäeva reaalsus vajab uut operatsioonisüsteemi – Maailmakord 2.0 –, mis põhineks «suveräänsel kohustusel» ehk ideel, et suveräänsetel riikidel pole mitte ainult õigused, vaid ka kohustused teiste ees.

Uus rahvusvaheline kord vajab ka laiendatud norme ja kokkuleppeid, alustades üldiselt kooskõlastatud riikluse algusest. Olemasolevad valitsused kaaluksid riikluse taotlusi ainult juhtudel, kui on olemas ajalooline õigustus, veenev põhjendus, rahva toetus ning seda kohtades, kus uue riigi loomine on teostatav.

Maailmakord 2.0 peab sisaldama ka keelde terrorismiaktide läbiviimisele ja nende igasugusele toetamisele. Vastuolulisemalt peavad uues maailmakorras kehtima ka tugevamad normid massihävitusrelvade leviku keelustamise kohta. Praeguse seisuga on maailm enam-vähem üksmeelel selles, et leviku takistamiseks piiratakse riikide juurdepääsu vajalikule tehnoloogiale ja materjalidele, kuid juba levinud relvade puhul konsensus puudub. Kahe- ja mitmepoolsetel kohtumistel peaks sellest teemast saama arutelude osa – mitte ainult seetõttu, et võidakse jõuda ametliku kokkuleppeni, vaid sellepärast, et see pööraks tähelepanu karmide sanktsioonide rakendamisele või sõjategevusele, mis omakorda vähendaks relvade leviku tõenäosust.

Uue rahvusvahelise maailmakorra veel üheks oluliseks elemendiks oleks koostöö kliimamuutuse osas, mille puhul võib olla tegemist globaliseerumise eheda kehastusega, sest selle mõju avaldub kõigis riikides, olenemata nende panusest. 2015. aastal sõlmitud Pariisi kliimalepe, milles valitsused nõustusid piirama heitgaase ja pakkuma vaesematele riikidele vahendeid kohanemiseks, oli samm õiges suunas. Sellel rindel peab edasiminek jätkuma.

Kõige uuem rahvusvahelise tegevuse domeen on küberruum, mida iseloomustab nii koostöö kui konflikt. Siin peaks eesmärk olema rahvusvaheliste korralduste loomine, mis toetaksid küberruumi heatahtlikku kasutamist ning tõrjuksid pahatahtlikkust. Valitsused peaksid suveräänsuse kohustuste osana selle režiimi piirides töötama järjekindlalt, seistes vastasel juhul silmitsi sanktsioonide või vastulöökidega.

Veelgi erinevad väljakutsed esinevad ülemaailmses tervishoius. Globaliseerunud maailmas võib ühes riigis puhkenud nakkushaiguse puhang kiiresti muutuda terviseriskiks ka mujal – viimastel aastatel on selliseid juhtumeid kaasa toonud näiteks SARS, ebola ja zika-viirus. Õnneks on selles sfääris suveräänsuse kohustuste idee juba palju arenenud: riigid vastutavad nakkushaiguste puhangute avastamise, asjakohase reageerimise ja teiste riikide teavitamise eest.

Mis puutub pagulastesse, siis siinkohal puudub alternatiiv tõhusale kohalikule tegevusele, mille eesmärgiks on ennetada suurte pagulastulvade teke. Põhimõtteliselt on tegemist toetava argumendiga humanitaarabi sekkumisele valitud olukordades. Selle põhimõtte rakendamine praktikas jääb aga keeruliseks, sest tõhusa sekkumisega kaasnevad erinevad poliitilised huvid ja suured kulutused. Kuid isegi konsensuseta on pagulaste toetamiseks rahastamise suurendamine, nende inimlik kohtlemine ja ümberasustamiseks mõistlike kvootide sätestamine vägagi põhjendatud.

Kaubanduslepped on definitsiooni järgi vastastikused suveräänsuse kohustuste paktid maksustatud ja maksustamata tollibarjääride kohta. Kui üks osaline leiab, et kohustusi ei täideta, on tal õigus vahekohtumenetlusele Maailma Kaubandusorganisatsiooni abil. Valitsuse toetuste ja valuutamanipulatsiooni puhul ei ole aga olukord nii selge. Siinkohal on seega väljakutse defineerida asjakohased suveräänsuse kohustused tulevastes kaubanduslepetes ning luua mehhanismid valitsuste vastutusele võtmiseks.

Kulub ilmselt aastakümneid, et konsultatsioonide ja läbirääkimiste abil suveräänsuse kohustused rahvusvahelise korra alustalaks muuta ning isegi siis ei pruugi selle mõju ega sellega leppimine ühtlane olla. Edasiminek toimub ainult vabatahtlikult riikides endis, mitte kõrgemalt antud käskude abil. Reaalsus on see, et spetsiifiliste suveräänsuse kohustustes ja nende rakendamises on raske edaspidi kokkuleppele jõuda.

Keerulisemaks muudab olukorra ka see, et Ameerika presidendi Donald Trumpi valitsus järgib «kõigepealt Ameerika» doktriini, mis pole eriti kooskõlas siinkirjutatuga. Kui USA lähenemine ei muutu, toimuvad edusammud uue maailmakorra vajaduste poole vaid juhul, kui teised suurvõimud seda nõuavad. Vastasel juhul peab ära ootama Trumpi mantlipärija. See lähenemine oleks aga paremuselt teine ning tulemuseks halvem olukord nii Ühendriikidele kui ka ülejäänud maailmale.

Just praegu on aeg alustada vajalikke arutelusid. Globalisatsioon on siin jäädavalt. Parimaks kohanemise mooduseks on arendada uus rahvusvaheline maailmakord, mis hõlmaks ka suveräänsuse kohustusi. Maailmakord 2.0, mis baseerub suveräänsuse kohustustel, on kindlasti auahne projekt, kuid aluse on see saanud reaalsusest, mitte idealismist.


Richard N. Haass on Välissuhete nõukogu president ja raamatu «A World in Disarray» autor, millest ka praegune artikkel on kohandatud.

Copyright: Project Syndicate, 2017.

www.project-syndicate.org

Märksõnad
Tagasi üles