Jüri Reinvere: pideva üksteise provotseerimisega viskame ainult konfliktidele hagu alla

Jüri Reinvere Foto: Mihkel Maripuu

Kohalikult tehakse ennast suureks, aga rahvusvaheliselt väikseks, rääkis helilooja ja esseist Jüri Reinvere intervjuus Marti Aavikule. Eestile on väga vaja, et mõistaksime oma tugevusi ega asuks seisukohale, et oleme küll tublid, aga nii väikesed, et mis meist ikka sõltub. Reinvere utsitab kõvahäälselt kõnelema nii ELi poliitikas kui kultuuriilmas.

Mitme teie hea kirjutiste hulgast on žürii valinud just selle, mis on kõige mustemates toonides. Kujutate Euroopa kultuurilist frustratsiooni. Aga kust võiks tulla uus ärkamine, elu ja helgem vaade tulevikule?

Aluseks on see, mida inimesed ise oma elust mõtlevad. Räägime palju poliitikast ja majanduse osast selles, mis ongi ju oluline. Minu enda kogemus on, et kõikide otsuste taga on kultuuritaust, mida majandus mõjutab märksa vähem kui poliitikat. Ma ei pea silmas üksikuid kunstiteoseid, vaid seda, mida inimesed ette kujutavad, missugune nende elu peaks olema. Seda määrab eelkõige kehtiv kultuur. Meil läänes on praegu väga segane kultuuride ajastu ja kui selles midagi muutub, siis hakkavad ka muud asjad muutuma. Leian, et lahendus algab inimestest endist.

Näeme mitmel pool, et inimesed on ehmunud valimistulemustest ja sellest, kui nad lähevad oma koduuksest välja ja näevad, et kodukant on täiesti muutunud. Võib-olla on liiale mindud rahvaste segamisega? Võib-olla peaks Jüri Reinvere ka Eestis elama, mitte näiteks berliinlasi või norralasi ehmatama?

Minu meelest on maailmapoliitikas praegu küsimus selles, et inimestel on kohutav turvalisusetuse tunne. Majanduslikult pole ju enamikul kunagi nii hästi läinud kui praegu. Küll on aga inimesed väga suure pinge all. Inimesed vajavad täiesti praktilist turvatunnet, et kui lähed tänavale, siis ei tapeta sind ära, või kui viid lapse kooli, siis sa ei pea tema pärast muretsema. Lisaks painab inimesi abstraktne hirm – me ei tea, missugune on maailm 30 aasta pärast, kui meie lapsed suureks saavad.

Kas rahvaid ei peaks segama? Olin 18, kui Eestist ära läksin. Olen kohtunud igasuguste inimestega ja ka nendega, kes on minu kombel ühest riigist teise rännanud. Võin oma kogemusele toetudes öelda, et valdav osa ei taha vahetada oma elukohta. Kui seda tehakse, siis õpingute ja enese arendamise tõttu või siis seepärast, et on mingi paha tunne. Räägime pagulastest, aga peaksime vaatama ka seda, miks Eesti inimestest tühjaks jookseb. Kohapeal võib see paista ühtmoodi, aga kui vaadata Berliinist, siis on selge, et midagi peab olema Eestis viga, et siit inimesed lahkuvad.