Alar Sudak

FOTO: Erakogu

Kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta, kirjutas Juhan Liiv. Monumente ei rajata mitte ainult mineviku mälestuseks, vaid ka tuleviku kujundamiseks. Peame hoolega valima, keda ja milliste väärtuste kandjaid seada järeltulevatele põlvedele eeskujuks. Kas seame tulevastele Eesti riigijuhtidele eeskujuks demokraadid või diktaatori, riigimehed või rehepapi, kirjutab kodanikuühiskonna aktivist Alar Sudak.

Konstantin Pätsi monumendi idee päevakorda tõusmine ja terav vaidluse selle üle on näidanud, et nii mõnelgi eestlasel on kange isu kõva käe järele. Justkui ajalugu korduks. Aga kuna Eestis pole täna poliitikute seas diktaatoreid, siis on täiesti mõistetav, et tuleb seetõttu teha surnud Pätsist puuslik.

President Kersti Kaljulaid on öelnud, et ta ei läheks oma eelkäijale pühendatud ausamba avamisele. Selle eest on ta saanud juba hurjutada. Sellest hoolimata arvan, et riigipea oli oma otsekohese seisukohaga väga riigimehelik.

Tegelikult me ei peaks imestama mitte selle üle, et president ei läheks sinna, vaid hoopis nende üle, kes läheksid.

Miks? Sest Päts saatis presidendina riigikogu laiali. Seetõttu tekiks vastuolu, kui riigikogu esimees läheks Pätsi tunnustama. Päts keelustas kõik erakonnad. Seetõttu oleks veider, kui parteide esindajad läheksid Pätsile austust avaldama. Päts andis korralduse heita vanglasse Vabadussõja kangelased. Seetõttu oleks meie iseseisvussõja kangelaste mälestuse eiramine, kui monumendile annaksid au kaitseväelased. Päts kehtestas tsensuuri ja sulges ajalehe Postimees. Seetõttu oleks pugejalik, kui ajakirjanikud kajastaksid monumendi avamist.

Pätsi pahateod varjutasid tema heateod. Päts sahkerdas Harju Panga kaudu Euroopasse Nõukogude Venemaal repressioonide ohvritelt röövitud kulda. Selle rahapesuga rikastus ka terroristlik Puna-Venemaa. Harju Panga pankrot laastas tuhandeid kliente ajal, mil Päts sai juristina palka Sojuzneftilt. Päts hoidis Kremlit kursis riigipöördega. On alust kahtlustada, et just tema käsul tapeti Vabadussõdalaste Liidu juht Artur Sirk. 1940. aasta juunis-juulis kirjutas Päts marionetina kuulekalt alla kõikidele paberitele, mis talle ette pandi. Päts käitus nagu Tarass Bulba, kes ütles oma pojale, et tema ta sigitas ja tema ka tapab. Päts kutsus kokku riigivolikogu, mis nimetas ennast Eesti NSV ülemnõukoguks ja palus Eesti võtta NSV Liidu koosseisu.

Juhul, kui mõnda kaasaegset Eesti poliitikut oleks alust kasvõi kaudselt kahtlustada kalduvuses diktatuurile, terroristlike riikide rahapesus, katses tsenseerida ajakirjandust, Vene riigifirmalt raha saamises, poliitilise mõrva tellimises ja Eesti riigi huvide eiramises, siis saaks temast igaveseks poliitiline laip, kelle hauale järeltulevad põlved lilli ei viiks.

Meenutage Edgar Savisaare saatust, kellest kui laulva revolutsiooni juhist sai paljude jaoks vaat et rahvavaenlane pärast seda, kui Keskerakond sõlmis koostööleppe Ühtse Venemaaga ning kui ta küsis, kuid ei saanud Venemaalt raha Uspenski kiriku ehitamiseks.

Pätsile tahetakse avaldada monumendiga tunnustust julguse eest alustada Vabadussõda, kuid ka see julgustükk on ületatud laulva revolutsiooni päevil. 20.augustil 1991 toimus teatavasti kaks sündmust. Päeval jõudsid Vene armee tankid ja soomukid Tallinna ning õhtul kuulutas ülemnõukogu, et Eesti Vabariik on taasiseseisev. Toonaste rahvasaadikute julgustükk oli hulljulgem kui Pätsi rusikalöök lauale. Mitte keegi ju ei teadnud ette, millega need päevad lõpevad. Kõik mäletasid, kuidas NSV Liit uputas verre rahva ülesastumised Budapestis, Prahas, Bakuus, Tbilisis, Vilniuses ja Riias.

Eestlased peaks Pätsi rolli ja osatähtsuse ümberhindamisel võtma eeskuju venelastelt ja prantslastelt. Nõukogude Liidu juht Jossif Stalin oli ju eluajal kümnete miljonite jaoks jumalus ja pärast surma pandi ta Lenini mauseleomi. Siis mõisteti, et Stalini kuriteod varjutavad tema panuse riigi arengus, mistõttu hinnati punaimpeeriumi endise juhi roll ümber. Või kuidas Prantsuse kindral Philippe Pétain oli pärast Esimest maailmasõda prantslaste jaoks kangelane, kuid pärast koostööd Saksa okupantidega oleks ta äärepealt maha lastud, kuigi otsest veresüüd tal ei olnud.

Ka eestlased võiksid presidendi eeskujul lõpetada Pätsi kummardamise ja lähtuda nendest väärtustest, millest Eesti esimene president ei hoolinud, kuid mida me kõik hindame ja väärtustame – Eesti Vabariigi iseseisvus, põhiseadus, inimõigused, inimelude pühadus, jne.

Üldinimlik ja kõigile mõistetav on monument omariiklusele. Riigikogu kantselei on Kuberneri aia ümberkujundamise töörühma soovitusel võtnudki eesmärgiks kuulutada ideekonkurss omariiklusele pühendatud monumendi rajamiseks.

Selleks, et monument omariiklusele ei lõhestaks Eesti rahvast kahte leeri, peab loobuma mõttest rajada monument ühele isikule. Toetan siinkohal president Kaljulaidi mõtet luua mälestis, millel oleks kujutatud mitmed omariikluse tegelased ja nende seas on Pätsil loomulikult oma kindel koht.