Art Johanson ja Jaak Valge: Päts ja vabadussõjalased, riigikogu ja demokraatia

Nagu näitab kroonikafilm, külastavad valitsus ja riigikogu Oru lossis president Konstantin Pätsi (keskel). Aasta on 1938. Foto: Eesti Filmiarhiiv

Seoses Toompea Kuberneri aia mälestusmärgi konkursiga on ootamatult tuliselt kõneks tõusnud Konstantin Pätsi isik, eriti tema vastuolulised otsused aastatel 1934 ja 1939–1940. Siinkirjutajad ei soovi eelmainitud kirgi ühe isiku ümber veel rohkem lõkkele puhuda, vaid pakkuda laiemat vaadet eelkõige demokraatia kaotusele 1934. aastal, selle põhjustele, põhjustajatele ja tagajärgedele ning võimalustele neid tagantjärele moraalselt heastada.

Märkigem siinkohal, et hoolimata ekslikest majanduspoliitilistest otsustest aastatel 1923–1924 ja 1931–1933 ei kahtle siinkirjutajad Konstantin Pätsi kui poliitiku väljapaistvalt heades oskustes. Samuti pole kahtlust tema juhtivas rollis iseseisvuse saavutamise protsessis aastatel 1917–1920.

Kui tal kakskümmend aastat hiljem tuli kaasa mängida iseseisvuse kaotuse kibedas protsessis, siis oli nii tema kui ka kõigi iseseisvusmeelsete poliitikute eesmärgiks 1939.–1940. aastal Eesti riik ja rahvas võimalikult tervelt raskest ajast läbi viia.

Ajaloolane Rein Marandi märgib: «Eesmärk oli õige, aga taktika ekslik». Tõsi, ent me ei tea, mis oleks juhtunud teise taktika – vastuhaku puhul agressorile.

Siinkohal tasub veelkord toonitada, et Päts ei eristunud 1930. aastate Eesti poliitlava tegijate seas Nõukogude-sõbralikkuse või järeleandlikkusega: Pätsi-vastase legaalse opositsiooni – sotsialistide ja Jaan Tõnissoni liini – hoiakud Nõukogude Liidu suhtes olid järeleandlikumad kui autoritaarvõimul endal.

Võimalik, et teise taktika oleksid valinud vabadussõjalased, ent nemad olid 1930. aastate lõpuks poliitikategijate hulgast välja tõrjutud.

Riigipööre Pätsi võimu kindlustamiseks

Igatahes väidame, et 1934. aasta riigipöörde puhul oli kõik vastupidi – see oli Pätsil  taktikaliselt hiilgavalt läbiviidud, ent eesmärk oli vale. 

Päts põhjendas 1934. aasta 12. märtsi riigipööret riigi, rahva ja demokraatia kaitsmisega. Sellesama demokraatia päästmise nimel rikkus ta vaevalt viis kuud tagasi rahvahääletusel suure hääleenamusega vastuvõetud põhiseadust, jättes ära kevadel toimuma pidanud valimised.

Need, kelle eest rahvast, riiki ja demokraatiat Pätsi sõnutsi kaitsta tuli, olid vabadussõjalased, kelle sisuliseks juhiks oli noor energiline advokaat Artur Sirk.

Kuid seda, et Päts tahtis demokraatiat päästa vabadussõjalaste käest, ei saa tõsiselt võtta. Päts ise nagu ka Laidoner oli varem tahtnud saada vabadussõjalaste riigivanema kandidaadiks. On tõsi, et vabadussõjalased kritiseerisid teravalt erakondi ega ilmutanud alati täit kindlust oma demokraatliku meelsuse demonstreerimisel. Kuid tuleb arvestada, et suuresti oli tegemist valimisvõitlusega olukorras, kus nn vanad erakonnad olid ebapopulaarsed.

Pätsi aegsest propagandast pärineb ka väide, et vabadussõjalaste valimisvõitlusega kaasnes mingi eriline mürgeldamine. Paraku pole tehtud uurimusi, mis tõestaksid seda või lükkaksid  ümber.

Muidugi oli vabadussõjalaste, nagu ka teiste erakondade liikmete seas, ka räusklejaid. Kõige ulatuslikuma poliitilise konflikti algatajad Tapa vabadussõjalaste päeval olid aga siiski vabadussõjalaste poliitilised vastased – sotsialistid.

Teineteisel suruvad kätt riigivanem Konstantin Päts ja vägede ülemjuhataja kindral Laidoner. Kogu sündmuse jäädvustas fotodele kohalik mees Julius Lind. Foto: René Viljati erakogu

Tervikuna võis poliitiline vastasseis Eestis aastatel 1932–1934 olla raskest majanduskriisi olukorrast tingituna üsna kirglik, ent siiski märksa viisakam kui samal ajal näiteks Soomes, rääkimata Saksamaast või Austriast.

Soomes pandi toime mitusada poliitilist «küüditamist», st ägedate poliitiliste ähvarduste saatel sõidutati Nõukogude piirile teiste hulgas ka endine president, ametisolev parlamendi abiesimees ja kaks parlamendiliiget, kes rööviti otse parlamendikomisjoni koosolekult. Lisaks toimus relvastatud kaitseliitlaste demonstratsioon riigivõimu vastu ehk nn Mäntsälä mäss. Toimus ka paar mõrva.

Ometi Soome demokraatia säilis. Eestiski pole alust arvata, et vabadussõjalased oleksid võimulesaamise korral oma koostatud põhiseadust rikkudes autoritaarselt valitsema hakanud. Pealegi oli 1934. aasta esimestel kuudel poliitiline pinge hakanud pigem langema.        

Tõsiseltvõetavad pole ka teised autoritaarvõimu hiljem esitatud argumendid: väide, et vabadussõjalaste valimisvõidu korral ähvardas Eestit agressioon Nõukogude Liidust, on hiljem ümber lükatud. Süüdistus vabadussõjalaste seotusest natsidega pärineb samuti nende poliitiliste vastaste propagandast ja tänaseks on selge, et mingeid tõendeid taolise seotuse kohta neil ei olnud.

Nii pole kahtlust, et Päts pani riigipöörde toime eelkõige selleks, et ise võimule jääda. Varasematel riigikogu valimistel polnud Päts olnud kuigi populaarne kandidaat ja 1934. aasta 12. märtsiks pidi talle riigivanema valimiste toetusallkirjade järgi selge olema, et aprillis ette nähtud valimistel tal võidušanssi ei ole, võiduvõimalus on pigem vabadussõjalaste kandidaadil.

Siinkohal on põhjust mõelda selle üle, kas riigikogu kantselei väljaantav parlamendiuuringute stipendium sobib ikka kandma selle isiku, August Rei, nime, kelle heakskiidul demokraatlik parlament Eestis likvideeriti…

Hiljem fikseeris Päts selle asjaolu üsna omapärasel moel – nimelt, et rahvas on haige. Lisaks võis ta karta vabadussõjalaste ajalehes peatselt ilmuma pidanud materjali tema majandustegevuse kohta.

12. märtsi riigipööret võib aga pidada ka kolme riigivanema kandidaadi – Pätsi, Johan Laidoneri ja August Rei kokkuleppel toimunud võimuhaaramiseks neljanda kõige populaarsema kandidaadi – Andres Larka vastu.

Seejuures on teadmata kuivõrd August Rei konkreetse plaani väljatöötamisega seotud oli, küll pole aga vähimatki kahtlust, et riigipööre pidi toimuma tema teadmisel ja heakskiidul.

Siinkohal on põhjust mõelda selle üle, kas riigikogu kantselei väljaantav parlamendiuuringute stipendium sobib ikka kandma selle isiku, August Rei, nime, kelle heakskiidul demokraatlik parlament Eestis likvideeriti…

Loid vastuhakk

Mõnisada vabadussõjalaste juhti arreteeriti, enamik neist küll suhteliselt lühikeseks ajaks. Parlamendi enamus aga kiitis kaitseseisukorra kehtestamise esimese hooga heaks. Osalt põhjusel, et veel usuti Pätsi-Laidoneri väiteid, aga vähemalt osa parlamendiliikmete puhul võis põhjuseks olla ka küüniline arvestus – uus, mais valitav riigikogu pidi olema ainult 50-liikmeline, mis tähendas pealegi olukorras, kui suure osa kohtadest täidavad vabadussõjalased, ilmselgelt ebameeldivat prognoosi oma kohast ilmajäämiseks. Riigipöörde korral polnud see aga koheselt selge.

1934. aasta sügisel, mil parlamendiliikmed olid aru saanud riigipöörde tähendusest ja osa avaldas neist protesti, saadeti see riigikogu koosseis, mille õiguslik staatus oli nii või teisiti muutunud kahtlaseks, autoritaarrežiimi korraldusel laiali.

Ilmar Raamot, kes koosolekut rõdult jälgis, kirjutab: «Ei juhtunud midagi. Kelleltki ei tõusnud protestihüüet või spontaanset tõotussõna – jätkata võitlust õigusliku korra ja rahva vabaduse eest. Rahva saadikud astusid vaikselt koduteele. V Riigikogu tegevus lõppes seega ilmetu allandmisega oma saatusele.» Riigikogu juhatus võttis aga vastu palka, lisatasusid ja korteriraha ka pärast seda.

Vabadussõjalased üritasid esialgu olukorda muuta erinevate rahumeelsete aktsioonidega, levitades lendlehti kujunenud olukorra selgitusega, üritades koostööd teiste erakondadega ja esitades 1935. aasta septembri alguses põhiseaduse kohaselt riigikogu juhatusele rahvaalgatuse teostamiseks nn Larka eelnõu, mille eesmärgiks oli 12. märtsi eelse olukorra taastamine.

Riigikogu valimise, rahvahääletamise ja rahvaalgatamise kohaselt pidi riigikogu juhatus juhul, kui eelnõu on võimalik seadusena muutmatult vastu võtta, tegema korralduse trükkida see Riigi Teataja lisas ja andma loa allkirju koguda.

Kui eelnõu ei vastanud seadustehnilistele nõuetele, võis riigikogu juhatus eelnõu esitajatele tagasi saata, määrates tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Riigikogu juhatus otsustas käia aga hoopis kolmandat teed – kuna Päts andis nimelt 25. septembril 1935 dekreedi, millega võttis endale õiguse ära keelata rahvaalgatust, ning vihjega sellele õiguslikult väga vaieldavale dekreedile, otsustas riigikogu juhatus saata eelnõu riigivanemale otsustamiseks. 9. oktoobril kõrvaldaski Päts dekreediga eelnõu käigust. Sisuliselt tähendas eelnõu riigivanemale saatmine vastutusest loobumist või seda, et riigikogu juhatus ei tahtnudki võtta kehtiva põhiseaduse täitmise kurssi.

Vapside vägivaldne plaan

Nüüd võtsid vabadussõjalaste juhid oma poliitiliste vahendite hulka ka vägivaldse võimuhaarde plaani. Pole selge, kas ja kuivõrd suunas vabadussõjalasi sellele autoritaarvõim, küll aga on selge, et vabadussõjalaste seisukohalt oli tegemist ainsa võimalusega taastada riigipöördeeelne olukord, st põhiseaduslik demokraatlik riigikord. Selline plaan oli nende seisukohalt täiesti loogiline – olukorras, mil rahva poolt suure häälteenamusega vastuvõetud põhiseadust oli rikutud ning vabadussõjalasi endid erinevate meetmetega represseeritud. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et suur osa juhtidest olid Vabadussõjast läbi käinud ohvitserid.

Konkreetsem plaan tuli arutusele 1935. aasta 7. detsembril. Vabadussõjalaste juhid pidasid seda aga liiga avantüristlikuks ja loobusid. Enne, kui nad jõudsid nõupidamiselt lahkuda, võttis autoritaarvõimu poliitiline politsei nad vahi alla. Seekord määrati neile karmid karistused ja võrreldes eelmise vabadussõjalaste arreteerimisaktsiooniga, oli seekord süüdistusteks vajalik sisu olemas.

Varem Soome põgenenud vabadussõjalaste juht Sirk, kes nõupidamisele ei tulnud, jäi vabadusse, kuid pidi Soomest lahkuma, sest oli rikkunud oma lubadust poliitilise tegevusega mitte tegeleda.

1937. aastal hukkus Sirk seni lõplikult selgitamata asjaoludel. Ehkki vabadussõjalastele sümpatiseerinud Tartu ärimees Oskar Rütli kirjeldab oma 1949. aastal emigratsioonis kirjutatud viimases kirjas detailselt, kuidas vapside juht mõrvati, ei piisa sellest kaugeltki mõrvaversiooni tõestuseks, muuhulgas ka sellepärast, et Rütli ei märgi, kust ta seda teab.

Aktus Pärnu Vabaduse väljakul, kõnet peab vabadussõjalaste keskliidu abiesimees Artur Sirk, kes hiljem Luksemburgis saladuslikult oma otsa leiab, kukkudes õnnetul kombel välja pansionaadi aknast. / Olaf Esna erakogu Foto: parnupostimees.ee

Pätsi-Laidoneri korraldatud poliitiline mõrv ei ole usutav: Päts oli pragmaatik, mitte kättemaksuhimuline paranoik nagu Stalin. Sirk ei olnud aga 1937. aastal enam poliitiliselt ohtlik.

Eestis vangistatud vabadussõjalased aga vabastati 1938. aastal vanglast koos kommunistidega. Viimaseid oli asjakohaselt karistatud Eesti Vabariigi vastase võitluse eest. 1940. aasta 29. juunil, kui Eesti oli juba okupeeritud, andis Päts oma dekreediga lisaks välja amnestiaseaduse, mille olid kaasallkirjastanud juunivalitsuse peaminister Johannes Vares-Barbaruse ja siseminister Maksim Unt. Amnestiaseadusega taastati poliitiliselt represseeritud isikute, kommunistide ja vabadussõjalaste õigused.

Kui keegi vabadussõjalastest seda dekreeti tolles olukorras üldse tähele pani, siis vaevalt nad taolise kommunistide kaasallkirjastatud õiguste taastamise üle õnnelikud olid.

Pealegi oli tegemist amnestia ehk armuandmisega, mitte rehabiliteerimise ehk süüdistusest vabastamisega. 

Nende faktide valguses, seoses läheneva Eesti Vabariigi sajanda aastapäevaga leiame, et Eesti Vabariigi riigikogu võiks teha avalduse, mille sisuks pakume alljärgnevat:

Eesti Vabariigi riigikogu

- austades tingimusteta kõigi isikute poliitilisi õigusi, meelsus- ja sõnavabadust, südametunnistuse, usu- ja mõttevabadust ning õigust kaitstusele riigivõimu omavoli eest;

- arvestades Euroopa Parlamendi resolutsioone demokraatia ning põhiõiguste ja -vabaduste austamise kohta ning ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni;

- kinnitades taaskord, et Eesti Vabariik on iseseisev demokraatlik seadusriik, mis kuulutati välja 24. veebruaril 1918;

- lähtudes parlamendi vastutusest rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja ees,

- mõistab hukka 12. märtsil 1934. aastal ebatõeste väidete toel toime pandud riigipöörde, millega rikuti Eesti Vabariigi konstitutsiooni, jäeti ära demokraatlikud valimised ja kehtestati autoritaarvõim.

Teadvustades oma moraalset vastutust, vabandab Eesti Vabariigi riigikogu Eesti autoritaarrežiimi poolt tagakiusatute ja nende järeltulijate ees.