Urmo Kübara vastulause: seksuaalvähemused ei nõudnud Rakveres erikohtlemist

Urmo Kübar Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Aarne Mäe tänases Postimehes ilmunud arvamusartikkel «Homofestivali kaval kampaania» sisaldab kaht ekslikku mõttekäiku, millele tahan vastu vaielda, kirjutab Urmo Kübar, homoaktivist*.

Lühidalt neile, kes pole detailidega kursis: MTÜ SevenBow korraldab sügisel Rakveres seksuaalvähemuste teemalise filmifestivali ning küsis selleks 1500 euro suurust osalist rahastust linna iga-aastasest kultuuriürituste toetusvoorust. Nagu sellistel puhkudel ikka, hindas taotlusi spetsialistide komisjon, kellelt SevenBow sai 37 taotleja seas kõrgeima tulemuse. Rahaeraldisi kinnitav linnavolikogu otsustas aga filmifestivali taotluse neile esitatute hulgast ainsana toetuseta jätta.

Kuigi mingit kirjalikku põhjendust otsuse kohta pole, võib vastuhääletanute kommentaaridest järeldada, et asi seisnes plaanitava festivali temaatikas.

Mäe hinnangul on see lihtsalt elu ja otsuse vastu protestijad nõuavad seksuaalvähemustele erikohtlemist, olgugi et rõhutavad ise pidevalt, et on täiesti tavaline osa inimkonnast.

Erikohtlemine ja diskrimineerimine on erinevad asjad

Loomulikult pole ühelgi MTÜ-l sünnipärast, vastuvaidlematut õigust maksumaksja raha kasutamisele. On seadused, reeglid, taotlemis- ja konkursitingimused. Kui MTÜ neile ei vasta või jääb ausas konkurentsis teistele alla, siis nii on. Õppigu saadud kogemusest ning proovigu järgmine kord paremini.

Kui taotlus aga kõiges muus kvalifitseerub, ent jääb rahata paljalt seepärast, et taotleja isik või teema pole otsustaja(te) maitse, siis see on diskrimineerimine. Mäe toodud näide eakate klubist sobib väga hästi – kui ainus põhjus nende rahastamata jätmiseks oleks, et plaanitakse keskenduda eakate teemadele (ja tegu pole näiteks noorteürituste toetusvooruga), oleks see kahtlemata skandaalne ja otsuse vastu protestimine igati kohane kõigi poolt, kelle meelest peaks ühiskonnas valitsema õigus ja õiglus.

Seega ei ole tegu mitte erikohtlemise sooviga, vaid just vastupidi – igati õigustatud ootusega võrdsele kohtlemisele.

Festivalikorraldajate süüdistamine on alusetu

Kui ses osas peaks asi olema üsna lihtne, siis intrigeerivam on Mäe teine mõttekäik, artikli mitmes kohas kumav etteheide festivali korraldajatele, et nad on kogukonna tülli ajanud. Poleks nad oma ideega lagedale tulnud, kulgeks elu Rakveres ju kenasti ja vaikselt.

Selline kannatanu süüdistamine on tuttav mitmetelt elualadelt. Naine vägistati? No aga miks ta rõivastus nii väljakutsuvalt ja üldse, mida ta sinna otsis? Sest kui üks kena naisterahvas läheb lühikese seelikuga peole, tantsib ja naerab nõnda ahvatlevalt, võib-olla isegi tarbib alkoholi, aga ütleb siis ligitikkujale «ei» – no siis ei jää ju mehel muud üle kui oma füüsilist üleolekut maksma pannes ta ära vägistada! Naine istugu kodus või siis kandku vähemalt siivsaid karupükse, siis ei juhtu temaga midagi. Samamoodi homodega – mis te oma kodus teete, ei ole meie asi.

Aga te ju tulete tänavale! Tahate oma armastatul käest kinni hoida, võib-olla teda isegi avalikus kohas kallistada ja musitada! Tahate oma armastuse äkki lausa abieluks vormistada; tahate, et teid ei halvustataks ega vaikitaks maha inimeseõpetuse tunnis.

Ning nüüd, tagatipuks, tahate veel korraldada festivali, kus näidataks filme teistest teiesugustest. Küll me juba teame – kuna teie elus, erinevalt heteroseksuaalsetest armastajatest, ju peale anaalseksi muud ei ole, siis eks ole need filmidki algusest lõpuni ainult seda täis. No ei! (Hea küll, kui plaanis on mõni ilus lesbifilm … no seda vast isegi vaataks, aga kindlasti mitte neid koledaid tänaval räuskavaid naisõiguslasi, see on jäle!)

Igatahes – kuni püsite kodus ja olete vait, ei ole ju teiega probleemi. Miks see ei peaks teile sobima? Kusjuures, võib-olla kunagi isegi on ühiskond valmis ka teiesuguste soovide jaoks. Võib-olla mitte veel teie eluajal, aga ärge nüüd nii väiklased ka olge. Lärmi teha ja mingeid õiguseid taga ajada … ei-ei, sellega ajate inimesed tülli!

Miskit on pildil valesti

Mis on valesti sellises «aga varem ei olnud ju midagi häda, miks te olete nüüd hakanud probleeme tekitama?» suhtumises, millega nii paljud kodanikuaktivistid kokku puutuvad?

Kui sina ei ole olnud väikelinnas üles kasvanud homoseksuaalne noor (täitsa võimalik, et ainus «selline» kogu oma kooli gümnaasiumiastmes), siis ära arva, et sa tead, mida ta tunneb. Samuti nagu kui sa ei ole olnud mõned aastad enne pensioniiga erialaselt töölt koondatud kõrgharidusega naine – sel juhul ära ütle: «milles probleem, tööpuudust ju pole?».

Või kui sa ei ole oma mehest majanduslikult sõltuv, aastaid perevägivalla all kannatanud ja seetõttu enesekindluse täiesti minetanud naine, siis jäta mühatamata «miks ta siis ära ei lähe, kui nii halb on?».

Sest sa lihtsalt ei tea. Lihtsalt. Ei. Tea.

Ja isegi kui sa oled üks nimetatutest või muus sarnases olukorras olnu, ja sina oled hakkama saanud, ka siis on targem hinnangute andmisega oodata. Täitsa võimalik, et sina oled õnnelik erand, kellele elu lihtsalt heldemalt head kaardid kätte mängis.

See ei ole katse su sõnavabadust piirata – jälle üks netikommentaarides populaarne lausekõlks («Kui te siin nii suurt sallivust kuulutate, miks te siis ise teistsuguseid arvamusi ei salli?»).

Loomulikult on igaühel õigus arvamusele ja selle väljendamisele. «Ma ei taha seda festivali» või ka «mulle ei meeldi homod», on täpselt sama kaaluga väide, nagu «jälestan kollast värvi» või «ma ei kannata kantrimuusikat». Ainumõeldav vastus sellistele on: «Ahah, selge».

Kui ei meeldi, ära siis osta endale kollast mantlit, ära kuula Johnny Cashi või Justamenti, ja – vabandage väga, aga – ära astu homoseksuaalsesse vahekorda. Ja ära mine vaatama seksuaalvähemuste elu puudutavaid filme, näiteks nagu üks tänavune Oscari-kandidaat «Kuuvalgus». Tõepoolest, mingit sundust ei ole.

Aga sa ju mõistad, mis oleks valesti, kui hakkad ka teistele nende lemmikvärvi kandmist või lemmikbändi kontserdi külastamist keelama? See ei oleks enam sinu sõnavabaduse teostamine, vaid teiste tegutsemisvabaduse piiramine, milleks – eeldusel, et see teine ei kavatse toime panna midagi kriminaalset – pole sul mingit õigust.

Me kõik oleme juba lastena õppinud, et teistele ei peaks tegema midagi, mida ei taha, et sulle tehtaks. Meis kõigis on jooni, mis käivad kellelegi närvidele, me kõik oleme mingis osas vähemused.

Ja kuigi seda on juba tüütuseni korratud, tasub ikka meelde tuletada Saksa pastor Martin Niemölleri sõnu natsidest:

«Kõigepealt tulid nad sotsialistide järele, ja ma olin vait – sest ma polnud sotsialist. Siis tulid nad ametiühingutegelaste järele, ja ma olin vait – sest ma polnud ametiühingutegelane. Siis tulid nad juutide järele, ja ma olin vait – sest ma polnud juut. Siis tulid nad minu järele – ja polnud enam kedagi, kes oleks mu kaitseks sõna võtnud.»

* Ausõna, ma ei tea, mida «homoaktivist» tähendab. Kui kedagi, kelle meelest on hetero- ja homoseksuaalsetel inimestel võrdsed õigused, ja kes seda ka välja ütleb, siis olen seda hea meelega. Vt. ka «Ich bin ein Berliner», «Je suis Charlie» jt.