«Valija leidis taas tsentristid,» kirjutas Postimees esilehe suures pealkirjas (16.02). Tõsi, täpsustades allpool ja põhiloos, et jutt on eesti emakeelega valijatest. Keskerakond ei ole kunagi oma valijaid kaotanud! Meil on püsivalt olnud arvestatav toetus ka eestikeelsete valijate hulgas, kirjutab Keskerakonna juhatuse liige, Põhja-Tallinna vanem Raimond Kaljulaid.
Aastast 1999 on Keskerakond kahel korral riigikogu valimised võitnud. Oleme võitnud kohalikud valimised, pealinnas absoluutselt. Tüürime samas suunas ka sel korral. Euroopa Parlamendi valimistel, kus hääletada saavad ainult kodanikud, oleme jäänud teiseks või võitnud.
Keskerakonda on viimase kümne aasta jooksul toetanud vähemalt neljandik Eesti Vabariigi kodanikest. Kohati on toetus tõusnud kolmandikuni valijaskonnast, harva langenud alla 20 protsendi.
Väide «valitsuse vahetus mõjus hästi peaministriparteile, ent märksa halvemini teistele koalitsioonierakondadele» ei ole fakt, vaid spekulatsioon. Emor ei ole põhjuseid uurinud. Kindlas kõneviisis, allikale viitamata esilehel nii väita ei ole alust.
Keskerakonna reitingu tõusu taga on nii valitsusse minek kui ka erakonna muutunud juhtimine. Panustame rohkem otsesuhtlusele ja kohtumistele Eesti inimestega. See töötab.
«Kesikuteks» nimetatakse Keskerakonda tavaliselt internetikommentaarides. Ma ei mäleta, et seda väljendit oleks kasutanud Keskerakonna poliitilised oponendid. Suure päevalehe juhtkirja tasemel on see pretsedenditu.
Juhtkirjas kirjutatakse, et Keskerakonna «edu toetub endiselt eelkõige vene emakeelega valijatele» ning «erakond pole leidnud mingeid eriliselt sisukaid, tegelikult edasiviivaid lahendusi».
Keskerakond toetub tugevale ja laiapõhjalisele toetusele Eesti ühiskonnas.
Kuni suurte meediaväljaannete või erakondade juhtide poolt jagatakse Eesti kodanikke «õigeteks kodanikeks» ja «vähem õigeteks kodanikeks», seni püsib ka ühiskonnas vastandumine eesti-vene teljel.
Vastandumist on õhutanud poliitikud kõigist erakondadest. Rõhutan, et ka Keskerakonnast. Ükskord peab see lõppema. See nõrgestab riiki, vähendab julgeolekut ja takistab kiirema majanduskasvu ning suurema heaolu saavutamist.
Eesti rahvuse, kultuuri ja keele kaitse on kindlalt sätestatud põhiseaduses. Valimisõigus laieneb kõigile kodanikele, sõltumata emakeelest.
Teatud osa poliitilise ja ajakirjandusliku eliidi paanika on tunnetatav. Mis nüüd saab, kui nii vene valija kui ka Savisaarega ei saa enam hirmutada? Appi, appi, appi!
Rahu. Toetusnäitajad tõusevad ja langevad. Reitingud ei tohi juhtida parteid, isegi kui partei juhib reitinguid. Tõejärgse ajastu juhatavad sisse meediaväljaanded ise – kui loobuvad faktide edastamisest ning positsioneerivad end erakondliku võitluse ühe osapoolena.
Lugejana armastan head ajakirjandust ja usun sellesse. Loodan südamest, et 16. veebruari Postimees ja selle juhtkiri olid arusaamatus. Kahtlematult tuleb erakonna esindajana ka endalt küsida, kas oleme teinud kõik endast oleneva, et oma seisukohti selgitada.