Suitsetajad on ammu harjunud, et suitsetamine on keelatud. Isegi suitsetamiskeeld välisuste juures ei näi enam kedagi üllatavat. Tundubki, et kõigile inimestele ja ettevõtetele, välja arvatud lennu- ja laevafirmad, on suitsetamiskeeld iseenesestmõistetav. Rongis ja bussis ei tuleta meelde, et suitsetada ei tohi. Seal arvatakse, et kleebis punase ristiga sigaretil teeb kogu veenmistöö. Lennukis ja laevas on samad sildid, kuid ometi juhitakse keelule valjuhäälselt eraldi tähelepanu.
Selle laevafirma puhul võib pikka peatumist tubakapoliitikal muidugi põhjendada: konkurentidel on suitsuruum ning inimesed võivad ekslikult arvata, et ka neil on, aga tegelikult ei ole ja sellepärast peabki inimesi hoiatama … Kas reisijad hakkaksid suitsuruumi leidmata baaris suitsetama? Keelava sildi all? Olukorras, kus kummaski riigis enam üheski baaris suitsetada ei või? Ei hakka ju.
Suvalisel lennureisil salongis ringi vaadates pole vaja olla demograaf, et mõista: enamik praegustest lennureisijatest ei mäleta aega, mil lennukis võis suitsetada. Ometi kinnitab pardapersonal iga kord uuesti: «See lend on suitsuvaba.» On jah, ja nii juba aastakümneid.
Me teame näiteks, et prügikott tuleb viia prügikonteinerisse, mitte tõsta tänava äärde. Silti «Prügi mahapanek keelatud» kasutatakse ainult metsaveeres. Kas peljatakse, et ahvatlus suitsetada on suur ka närvilisi suitsuandureid täis kohtades, nagu laevas ja lennukis, kus vahele jäämise korral tuleb kindlalt mingi jama? Mõni keelust üleastuja leidub alati, aga enamik inimesi ei taha sekeldusi.