Vello Vikerkaar püüab mõistatada Eesti eurolaulu tähendust

Getter Jaani Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Kuigi enamikule vaatajatele piisab, kui nad saavad jalga eurolaulu viisi saatel kaasa tümpsutada, on miski mu hingepõhjas ajanud mind kuulama sõnu ja püüdma ära mõistatada nende tähendust.

Nii esindavad Eestit maikuisel võistlusel järgmised Sven Lõhmuse lauluread:

Daylight fading away

Night silhouettes in the sky

LED lights are flashing in towers

It’s Manhattan’s magical time

Ballerinas dancing to Swan Lake

On a river made of diamonds and pearls

Everything’s a little bit weird now [...]

One-two-seven-three down the Rockefeller street

Everything is a little surreal

Veider ja sürreaalne tõesti, sest mul ei ole aimugi, millest Getter Jaani laulab. Võib-olla valis autor sõnad «veider» ja «sürreaalne» sellepärast, et sõnu incredibly fucking stupid oleks olnud raske riimi ajada?

Vabandust. Ma ei taha olla küüniline, aga niipalju kui ma tean, ei valgusta bürooruume pilvelõhkujates sugugi mitte LEDid (mida kasutatakse küll meelsasti trepikodades või parkimismajades ja mida kohe kindlasti ei hääldata inglise keeles samamoodi nagu keemilist elementi pliid).

Lähim Rockefelleri tänav asub 30 000 elanikuga Randolphis Massachusettsi osariigis, määrav artikkel the ei sobi siinses kontekstis kohe kuidagi tänavaga kokku ja hoone 1273 kõrval Ameerika avenüül asub Time-Life’i hoone, mis kuulub ametlikult Rockefeller Plaza hoonekompleksi koosseisu.

Lugejad koonduvad kahtlemata härra Lõhmuse ümber «nonsensskirjanduse» kaitsele, mis on täiesti olemasolev keelelisi konventsioone või üldse loogikat trotsiv žanr – ja «Rockefeller Streeti» sõnad on kahtlemata sellised. Aga need ei pea vastu nonsensskirjanduse teisele kriteeriumile, milleks on pigem tähenduste ülekuhjamine kui neist vabanemine.

Oodake nüüd, sekkuks lugeja, kritiseerida on ju nii lihtne. Igaüks võib pilada Eurovisiooni laulu.
Tõsi ta on, aga ma olen läinud kaugemale. Tegelikult olen avastanud Eurovisiooni laulusõnade kujunemisloo, selle algallika, kust nad kõik on tärganud. Ja selgub, et Sven Lõhmust pole siin milleski süüdistada.

Võtame näiteks järgmised laulusõnad:

I like to play with toys

Let’s all have a party

Watch me blow bubbles

It’s fun to make music

Goodbye

Paneme sõnadele taha köitva viisi, lisame Getter Jaani hääle, mõned ülipüüdlikud tantsijad ning vaatajad hakkavad teleekraanide ees orgastilises naudingus kriiskama.

Või kujutame ette, et järgmisi sõnu kannab kontrabassi saatel ette mõni biitluuletaja:

When you cook onions and broccoli, why do they stink up the kitchen?

Why is the smell of a dead animal attractive to a vulture but disgusting to you and me?

And why does your morning breath smell so bad that your mom runs screaming from the room?

Kõik need on sama väärikad Eurovisioonil kõlama kui «Rockefeller ­Street». Pealegi ei nõuaks nad sugugi loova energia kulutamist, sest nad on juba kirja pandud. Kõik eelnev on pärit mu kümnekuise poja Roberti eraraamatukogu raamatutest, mis on ehtne Eurovisiooni kullakaevandus.

Et asi veel selgemaks saaks, palun lugejal korraks ennast asetada välismaalase rolli. Kui maailmas domineeriks inglise keele asemel eesti keel, mis tunne teil siis oleks, kui laulusõnad oleksid võetud raamatutest «Vaata, raputa ja loe», «Ahvenapoiss Sulev» või «Pese ennast sa»?

Või kui suvalised välismaalased eestikeelseid laulusõnu välja mõteldes asetaks romantilisse konteksti kurikuulsad ärituusad? Kui pealkirjad kõlaksid näiteks nii: «Hanschmidti puiestee», «Kruuda tänav» või «Armin Karu avenüü»?

Härra Lõhmusele ja tema laululoojatest kolleegidele võiks lahenduseks olla lugemisvälja avardamine. Äkki otsiksid nad inspiratsiooni luuletajatelt? Jaan Kaplinski on pannud kirja keni värsse.

Või siis Karl Martin Sinijärv, kes ei ole ainult hea luuletaja, vaid kel öeldakse olevat lausa lahedaimad hilbud kogu linnas. Kõik, kes laenavad midagi luuletajalt, võivad otsekohe asuda kuulsusesära nautima. Niimoodi võib korraga ronida kultuuriredelil õige mitu astet kõrgemale lihtsalt linnaraamatukogu lasteosakonnast väljudes.

Kui Eesti luulest ei piisa ning taotluseks on kümmelda rahvusvahelises rambivalguses, siis on käepärast võtta üks Ameerika meister, Wallace Stevens, kelle värsid suisa ootavad laulusõnadeks valamist.

Let the lamp affix its beam

The only emperor is the emperor of ice-cream

Kui need oleksid Eurovisiooni sõnad, võiks vaatajate hulka ilmuda terve uus kuulajate koht, kes leiaksid, et laul kõneleb «sunnitud valikust surma jõhkra füüsilisuse ja loomaliku elujanu vahel». Sõnade looja aga võiks vastata ülepaisutatud paatosega, et luuletus peabki «osutama mõistusele vastupanu».

Praegu ent oleme sellisest debatist ilma ning Postimehe üksikust hundist kolumnist võib vaid loota, et 1273 tähendus kaalub enam kui Tommy Tutone’i 1982. aasta hittlugu «867-5309/Jenny».

Viimane sundis tuhandeid inimesi numbrit valima ja Jenny järele küsima. Paraku ma pelgan, et 1273 suudab vaid sedasamust üht uudishimulikku kuulajat sundida aadressi Google Mapsi sisestama.

Vello Vikerkaare ingliskeelseid kolumne saab lugeda tema blogist!