Henrik Roonemaa: mida teha isesõitvas autos?

Henrik Roonemaa Foto: Toomas Tatar / Postimees

Optimistlikud visionäärid Ameerikast lubavad juba mõnda aega, et mõni aasta veel ja siis vurame me kõik ringi isesõitvates autodes. Asi on nii tõsine, et ka suured autofirmad tunduvad seda juttu uskuvat. Ford teatas sel nädalal, et investeerib isesõitvate autode tarkvarasse järgmise viie aasta jooksul miljard dollarit.

Kõige selle juures on minu jaoks vastuseta küsimus, mida peaks inimene isesõitvas autos õigupoolest tegema? Oletame, et paljudel meist tekib hommikul ja õhtul näiteks pool tundi täiesti vaba aega, kus me istume isesõitvas autos ja peaks nagu midagi tegema. Aga mida?

Mõned ütlevad, et me saame olla see tund aega päevas paremad inimesed: loeme tarku raamatuid, teeme sülearvutiga tööd, puhkame niisama, oleme õnnelikumad ja efektiivsemad.

Tehnoloogia lubadus on olnud kogu aeg anda inimestele vabadust ja valikuvõimalusi juurde. Sellepärast on meil e-post, e-riik, m-internet ja kõik need muud asjad. Omaette küsimus on, milleks me seda aega kasutame ja kas meile tegelikult ka tundub, et oleme saanud juurde aega olla paremad inimesed või mitte.

See tunne on paigast ära. Koguni nii paigast ära, et oleme valmis üsna lihtsasti uskuma, et koguni 30 000 Eesti noort on nii mõttetud ja saamatud tegelased, et ei suvatse ennast hommikul töölegi vedada, vaid tahaks ainult oma virtuaalset unistuste elu elada, ninapidi Youtube’is. Hiljem selgus küll, et selliseid on, paarisajast tuhandest selleealisest vaid umbes tuhat, aga meie tunne ütles meile midagi muud.

Küllap see tunne tuleb kahest kohast. Esiteks me ise oleme tehnoloogiaga natuke hädas ja tunnetame seda kohati üsna valusalt. Me lähme magama, telefonid käes, ja ärkame samamoodi. Osa tehnoloogiast segab meie igapäevaelu päris tuntavalt ja me ei oska ennast vabaks rabeleda.

Teisalt on meil keeruline mõista seda veidrat maailma, kus selle tehnoloogiaga üles kasvanud noored inimesed toimetavad. Paljud meist on teinud aastaid tööd kui püha ja erakordselt olulist katkestamatut tegevust, varasest hommikust hilise õhtuni, ning tehnoloogia on sellele vaid lisanud võimaluse teha veel rohkem tööd. Mitte enam esmaspäevast reedeni ja töö juures, vaid igal ajal, igal pool. Me oleme osanud omaks võtta tehnoloogia pakutavad kohustused, aga mitte võimalusi. Nemad aga, need kahekümnesed, tunduvad hõljuvat nagu vastutustundetud mesilinnukesed õielt õiele, ühe päikese alt teise alla, nimetades ennast «sotsiaalmeedia mõjutajateks» või «Instagrami-strateegideks». Kuidas saab GoProga omaenese puhkuse filmimine või oma telefoniga kellegi uuest tossukollektsioonist Instagrami piltide klõpsimine olla «töö»? Mis inimesed neist niimoodi kasvavad? Miks nad ei taha teha «päris tööd»?

Veider on see, et paljud neist tunduvadki sellega ära elavat. Ja mitte lihtsalt ära elavat, vaid rõõmsalt ja tervelt, maailma avastades ja segades oma töö- ja eraelu hoopis teisiti, kui meie oleme harjunud seda tegema.

Nakkus levib, «töö» tegijaid jääb järjest vähemaks. Eestiski on mitu idufirmat, mille tegijad usuvad, et need noored inimesed on osa suurest tulevikutrendist, kus sõnad nagu «töö», «elukoht» ja ehk isegi «kodumaa» ja «rahvus» on palju udusemad suurused, kui me praegu harjunud oleme.

Olles ise ka «töö» tegijate põlvkonnast, kardan ma seda isesõitvas autos passimise tulevikku, kus saab teha veel rohkem tööd või veel rohkem Facebookis istuda. Aga mul on empaatiat mõista ja tunnustada neid, kes proovivad tehnoloogia pakutavate võimaluste abil tõesti töötada targemini, mitte rohkem.