Ahto Lobjakas: Prantsusmaa Le Peni ja vabariigi vahel

Ahto Lobjakas Foto: Eero Vabamägi

Tõenäosus, et Prantsuse presidendivalimistel väljub teises voorus võitjana ekstsentriline Marine Le Pen on küll väike, kuid valimiste põhiline vastasseis on siiski tema ja Prantsuse ühiskonna alusväärtuste vahel, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Prantsusmaa presidendivalimised 23. aprillil ja 7. mail on äraspidine loterii: võit on kindlustatud sellele, kes iganes jõuab koos Marine Le Peniga teise vooru. Esimese vooru võit läheb suure tõenäosusega Le Penile, teises koondab poliitiline peavool read vabariigi eest ja tema vastu. Selline stsenaarium on korra aset leidnud. 2002. aastal võttis Jacques Chirac teises voorus 82,2 protsenti häältest Marine’i isa, Jean-Marie Le Peni vastu (esimeses voorus oli meeste toetusprotsent vastavalt 20 ja 17).  

Võti Prantsusmaa valimistel toimuva mõistmiseks on väljendis «vabariigi väärtused». Prantsusmaal ei ole «vabariik» mingi sõnakõlks, vaid raske võitlusega saavutatud vabaduse sümbol. 20. sajandi käigus on vabariiklikele väärtustele «vabadus, võrdsus, vendlus» lisandunud «ilmalikkus».

Le Pen vanem marginaliseeris oma partei, Prantsusmaa Rahvusrinde (FN) ksenofoobia ja antisemitismiga. Tütar Marine Le Pen on näinud kurja vaeva FNi kuvandiraviga. Vabaduse ja võrdsusega pole tal suuri probleeme, kuid Le Pen juuniori ilmalikkus – ja seeläbi ka vendlus – erineb peenelt, kuid rõhutatult vabariigi senisest praktikast.

Kui Marine Le Pen räägib ilmalikkusest, mõtleb ta moslemite usupraktikat – peakatteid, halal-toitu, mošeesid, avalikku palvetamist. Ta kritiseerib moslemeid kogukonnana – aga ei kunagi juute ega katoliiklasi. Kui kõik ülejäänud erakonnad näevad ilmalikkuses midagi, mis lubab erinevate uskude praktiseerijail rahulikult koos elada, kumab Le Peni ilmalikkusest looritatud islamivaenu.

Kõigi teiste erakondade auasi, paremalt vasakule, on rõhutada, et see pole «vabariiklik». Peaminister Manuel Valls ütles Jean-Marie lapselapsele Marion Maréchal-Le Penile, kui see 2015. aastal 25-aastaselt parlamendi noorimaks liikmeks sai: «Te pole ei vabariik ega Prantsusmaa.»

Vabariiklikud jõujooned otsustavad ka praeguste valimiste saatuse. Marine Le Pen juhib küsitlusi esimeses voorus 25–26 protsendiga; teisel kohal on tsentristist eksmajandusminister, 39-aastane Emmanuel Macron 20–24 protsendiga; kolmandal korruptsioonikriisis parempoolne ekspeaminister François Fillon, kelle maksimum on 21 protsenti, kuid kes alati Macronile alla jääb.

Pakis on vähemalt kaks jokkerit. Väga vasakpoolne Sotsialistliku Partei kandidaat Benoît Hamon on küsitlustes 15–16 protsendi peal, samas saaks eks-vasaksotsialistist Jean-Luc Mélenchon 11–12 protsenti. Kahe peale kokku oleks meestel seega piisavalt hääli teise ringi jõudmiseks, nende egod pole aga seni lubanud kokkuleppele minna ja tõenäoliselt ei lubagi. Teiseks on tsentris alati kandideerinud François Bayrou, kes pole sel korral otsust veel langetanud, kuid kelle toetus on 5–6 protsendi vahel – piisav, et liigutada Macroni ühes või teises suunas.

Teises voorus lööksid nii Macron kui Fillon Marine Le Peni suurelt, kuna poliitilise spektri vasak tiib toetaks üht neist igal juhul paremäärmuslase vastu. Kui teise vooru jõuaks vasakpoolne sotsialist, oleks matemaatika keerulisem, kuid siingi oleks Le Peni võimalused vaid teoreetilised.

Kampaania kõige kirgi kütvam aspekt on Filloni saatus. Fillon, kes oma partei eelvoorudes lõi nii ekspresident Nicolas Sarkozyd kui teisest ekspeaministrist Alain Juppéd, sattus korruptsiooniskandaali. Riigi finantsprokuratuur uurib paljastusi, mille kohaselt on Fillon parlamendi ja tuttavate firmade kaudu maksnud oma naisele ja kahele lapsele kokku enam kui miljon eurot maksumaksja raha fiktiivse töö eest. Eile tuli uudis, mille kohaselt uurimine «ei saa veel lõppeda» – tekitades Filloni leeris paksu pahameelt, kuna süüdistuse esitamisest ei räägitud. Igal juhul kahanevad ekspeaministri lootused käsikäes afääri edasirullumisega.

Laias laastus peavad prantslased valima kolmel teljel: esiteks «vabariigi» poolt või vastu, teiseks siseriiklikult erinevate programmide vahel ning kolmandaks riigi tuleviku Euroopas ja maailmas. Nagu osutatud, lõikab Le Pen oma programmiga läbi kõik kolm mõõdet: moslemid asetaks ta võit Prantsusmaal olukorda, mida prantsuse keeles tähistatakse mõistega précarité (umbkaudu: ebakindlus). Riigisiseselt on ta programmi põhiosa üsna trumpilik – protektsionistlik, lubab võtta range kontrolli alla piirid ja sisserände ning võidelda terrorismiga.

Le Peni esimene samm oleks nn Frexit-referendumi väljakuulutamine lahkumaks EList (välja astuda tahab ta ka NATOst ja eurotsoonist). Fillon on parempoolse peavoolu esindaja, pakkudes kombinatsiooni soodustustest suurtööstusele ja karmist käest kuritegevuse ja terrorismi vastu. Macron sooviks Prantsusmaa traditsioonilise «suurte sotsiaalsete partnerite» – ettevõtjate ja ametiühingute liitude – töösuhte-patronalismi välja juurida indiviidikeskse regulatsiooni kasuks, mida garanteeriks otse riik.

See on teema, mis kõnetab prantslasi kõige rohkem, kuid mille suhtes pole senine vabariik suutnud ühelt poolt leida vastust sellele, mida nähakse ELi neoliberalismina, ja teiselt poolt Le Peni kõigile heaolu lubavale populismile. Ükski president ei saa oma programmi teostada ilma parlamendi toeta – aga see on juba teine lugu. 

Eesti vaatepunktist on olulised kaks nüanssi. Esiteks: kõik, mida Prantsusmaa teeb, teeb ta murest Saksamaa hegemoonia pärast, presenteerides end teiseks Ladina-Euroopa de facto liidrina. Trumpi läbiraputatud maailmas tähendab see meile tõsist väljakutset. Eesti noor välispoliitika sooviks Prantsusmaale peale suruda sõda kahel rindel: korraga lõunas ja idas. Aga see pole Pariisi huvides.

Vahemere maad (v.a Kreeka) kulutavad kaitsele väga vähe ja õõnestavad nii NATOt praeguse Washingtoni silmis. Samas on nende põhimure ISIS, mitte Venemaa – analüüs, mis kattub Trumpi omaga. Ida-Euroopa jaoks on Prantsusmaa juhitav blokk ELis konkurent nii julgeoleku- kui majanduspoliitiliselt. Venemaaga läbisaamine on Prantsusmaa jaoks hoob, mis tsementeerib riigi kõikuvat positsiooni maailmas. Samas on Prantsusmaa ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige, tuumariik ja üks Euroopa sõjalist koostööd kandev elevant – saates meilegi NATO pataljoni 300 sõdurit.