Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Nõuti, et lasku me Neeme Järvi hullumajast välja

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Arvo Haug | FOTO: Liis Treimann

Eesti NSV viimane esipsühhiaater Arvo Haug ütleb, et Nõukogude Eestis siseministeeriumil kinniseid haiglaid polnud ja siinsed psühhiaatrid teisitimõtlejaid taga ei kiusanud. Erandiks oli üks arst, kellele endistel dissidentidel oli pretensioone.

1979–1993 Tallinna Psühhoneuroloogiahaigla peaarst olnud Haug ütleb, et tema ajal haigla KGBga kokku ei puutunud.

«Mina pole ühtegi julgeolekutöötajat näinud. Alles siis, kui perestroika ajal teisitimõtlejad põranda alt välja tulid, ilmus minu juurde mingi venekeelne mehike, kes teatas, et tema kureerib julgeoleku liinis meie haiglat, veel mingit haiglat ja mitut tehast.»

Haug meenutab toonast imestust, sest seni olid KGB mehed tegutsenud salaja.

«Korra saadeti KGBst haiglasse eksikombel kiri, mis polnud meile mõeldud, kuid jutt käis ühest meie haigest. Mingil n-päeval tormasid ähmi täis sekretärid minu kabinetti, et eelmisel õhtul käis siin KGB ja tegi meie postiraamatus kustutusi.»

KGB oli endast enne seda märku andnud enne 1980. aasta olümpiaregatti.

«Ilmusid Moskvast välja mehed, käisid Seewaldis kõik põõsaalused läbi, tegid mingeid jooniseid. Midagi ei selgitanud. Pärast läksid ära. Hiljem kutsuti ministeeriumist välja ja näidati KGB koostatud nimekirja haigetest, kel oli poliitiline luul. Seal oli tosin nime. Ma imestasin, kust nemad teavad selliseid asju. Kui olümpia oli juba lähedal, siis Moskva mehed ilmusid mu kabinetti ja tutvustasid end. Rääkisid, et me oleme olümpiaobjekt ja meil tuleb teha seda, teist ja kolmandat. Muuhulgas oli juttu sellest, et miilits korjab kokku pätid, kriminaalid ja poliitilise luuluga isikud. Aga see asi lahenes õnneks iseenesest, meile jäeti nimekiri inimestest, keda pidanuks vastu võtma, aga meil oli see kohustus alati. Kui mõni toodigi, siis registreerisime ära ja lasime uuesti lahti.»

Kas poliitilise luuluga inimesed pärast välja ei ilmunud, näpuga näitama, et te olete ta elu ära rikkunud?

«Selliseid süüdistusi polnud. Olen pärast riigikogus kuulnud kahelt endiselt dissidendilt, et neil eesti psühhiaatrite vastu mingeid pretensioone polnud, ühe erandiga.»

Eestlastest teisitimõtlejatele tehti ekspertiis kurikuulsas Moskva Serbski-nimelises uurimiskeskuses. Eesti psühhiaatritest osales nendes ekspertiisides Jüri Saarma.

Haug meenutab kurja kuulsusega kolleegi: «Ta oli väga tark mees, kuid teenis nende ekspertiisidega kannuseid. Hiljem süüdistas ta kõiki eesti arste ajalehes, et need on läinud kaasa lääne imperialistide süüdistustega, et meil siin Nõukogude Liidus pannakse teisitimõtlejaid erihaiglatesse. Ta eitas seda, mida teadis väga täpselt. Ta oli ka hirmus kaebupunn. Ta kaebas minu peale, oma kolleegide peale ja teisitimõtlejate peale, et need teda laimavat.»

Eestis kinniseid sundraviasutusi polnud.

«Ei tohi unustada, et jutt käib siseministeeriumi alluvuses olnud eripsühhiaatriahaiglatest. Meie ajakirjanduses on need asjad segi aetud. Pidin pidevalt seletama, et Eestis pole selliseid mitte kunagi tegutsenud. Mulle vastati, et mis ma valetan, Patarei vanglas on ju eriosakond. See on küll osaliselt õige, sest mingist ajast tegutses vangla ruumides statsionaarne osakond, kus hoiti vaimuhäiretega sundravialuseid ehk neid, kelle Eesti kohtud sinna saatsid. Ma toonitan: kohtud, mitte psühhiaatrid,» räägib Haug.

Haug pidi nõukogude psühhiaatria halva maine tõttu kuulma mitmesuguseid süüdistusi.

«Meil polnud miilitsaid, kiirabi, oma vanglaosakonda ega midagi. Isegi uksed olid lahti. Sellegipoolest tuldi süüdistama, et lasku me dirigent Neeme Järvi hullumajast välja. Ma kuulsin esimest korda, et meil on sees Neeme Järvi. Selline asi ajas naerma. Järvi oli toona juba läänes. Mulle aeti vastu, et ma valetan ja naeran selle peale. Ma ütlesin, et naeran tema rumalust, mitte Neeme Järvi seiklusi Seewaldis.»

Neeme Järvit ega poliitilisi teisitimõtlejaid Eesti NSV psühhiaatriahaiglates taga ei kiusatud.

«Terve toonane eesti kultuuri eliit oli meie auväärse asutuse püsikülastajad. Lõpuks tegime Taagepera lossist eesti intelligentsi varjupaiga. Nad olid massiliselt alkoholismi küüsis, nad oli vaja saada silma alt ära, et neid selle eest ei pekstaks.»

Tagasi üles