Kaks aktivisti, kellest üks Rakvere kurikuulsa kuuseinstallatsiooni autor Suur ja teine linna endine kultuurijuht Soomelt, tulid enda arvates ägedale mõttele korraldada sügisel kohalikus kinos LGBT filmifestival. Eelarvet kokku pannes leiti, et 1500 eurot võiks linna ühisest kultuurikatlast ka neile pudeneda. Tuhkagi. Kõigepealt ei saanud osa volinikke üldse aru, mis selle tähekombinatsiooni taga peitub. Ja kui lõpuks kohale jõudis, et seal on lesbid, geid ja teised seksuaalvähemused, lõid pirnid põlema – nalja teete või?!
Asja otsustama kogunenud rahvaesindajad andsid oma hääletustulemusega selgelt mõista: sellist festivali Rakvere elanike rahakotist toetama ei hakata. «Rakverest ei saa pedepealinna,» hõigati samal ajal tänaval.
Tegelikult pole asi muidugi rahas, vaid tähelepanu tõmbamises. Osav (ja samal ajal odav) reklaamitrikk, mis tuleks turundusõpikutesse raiuda. Rahastamise vastu hääletanud rahvaesindajad neelasid konksu kenasti alla. Peale selle on homoaktivistidel nüüd hea otsustajaid süüdistada tagurlikkuses, tsensuuris ja jumal teab milles veel.
Teadlik ja ettekavatsetud provokatsioon toimib ideaalselt. Nõnda ei tee filmifestivali kaaskorraldaja Soomelt saladust sellest, et näiteks sündmuse toimumise aeg – vahetult enne kohalikke valimisi – on nimme otsitud. «Asja üks eesmärkidest oligi see, et tuleb terav väitlus,» kuulutas ta. Ja selle nad said.
Praegu võivad end võidukalt tunda ka EKRE liikmed, kes plakatitega linnavalitsuse maja ette kogunesid – nende valimiskampaaniale sobilik stardipauk. Win-win olukord.
Mind aga häirib kogu selle vaidluse juures üks väike detail. Nimelt rõhuvad homoaktivistid pidevalt sellele, et nad on täiesti tavaline osa inimkonnast, aga seejuures soovivad erikohtlemist. Ei ole loogiline.