Peeter Langovitsi tagasivaade: kuidas Eesti lapsed 90ndatel lõpuks ometi eriolmpiale jõudsid

Ettevalmistusi eriolümpial osalemiseks alustas heategevusühing Eesti Eriolümpia juba 90ndate alguses. Puuetega laste esimene suur ja kauge olümpiasõit sai teoks aastal 1997, mil Kanadas toimusid vaimse puudega inimestele mõeldud talvised eriolümpiamängud.

Mängudel osales üle ilma 2000 sportlast. Eesti delegatsioon oli üks väiksemaid: neli Palivere ja neli Raikküla eriinternaatkooli õpilast, kellele olid toeks ühingu Eesti Eriolümpia eestvedajad Laive Poska ja Meeli Hunt, Raikküla laste treener Aili Aus ja Palivere õpetaja Eda Proos.

Torontosse jõuti päev enne mängude algust, Eesti võistkonnale korraldati pidulik vastuvõtt Toronto Eesti Majas. Olümpiale sõiduga seotud kulutused kaeti toetajate abiga. Kanada eestlased olid igati külalislahked ja abivalmid, aitasid hoolitseda Torontos majutuse eest ja võimaldasid ka huviväärsustega tutvuda. Nii jõuti nautida suurepäraseid vaateid Toronto teletornist ja Niagara kose juures. Kanadas veedetud kümne päeva jooksul saatis neid ka ETV võttegrupp.

Võistlused avati pidulikult Torontos. Järgmisel päeval sõideti võistluspaika, mis asus linnast umbes saja kilomeetri kaugusel Collingwoodis, ning seati end sisse olümpiakülas. Eriolümpial võisteldi kolmes vanuserühmas: 8–12-, 13–16- ja 17–80-aastased. Lapsed pidasid vapralt vastu, olid võistlustel edukad ja saavutasid suurepäraseid tulemusi. Kokku said meie koolilapsed 16 medalit, millest viis olid kuldsed ja seitse hõbedased. Kanadas pälvis enim tähelepanu talimängude noorim osaleja, just siis 9-aastaseks saanud Raikküla erikooli õpilane Thule Kariste, kes end kuldmedalile suusatas ja pälvis ka noorima osaleja auhinna.

Kui siiralt rõõmsad lapsed Tallinna lennujaamas oma kaunites ja kirevates olümpialaste vormides, medalid kaelas, ajakirjanike ja vastutulnute ette astusid, oli reisiväsimus nagu pühitud. Tehti ühispilt Eesti Eriolümpia lipuga ja siis oli lillede ja kallistuste aeg.

Vaatan tollastelt piltidelt neid särasilmseid lapsi, kes uhkusega hoiavad käes oma olümpiamedaleid, ja mõtlen: tänaseks on sellest hetkest möödunud 20 aastat. Kuidas on kulgenud nende elutee, kas neil on veel sportlikke saavutusi või muid kordaminekuid? Siia kohe sobib lennujaamast meelde jäänud Eda Proosi öeldu: oluline on, et laps tegeleks sellega, mis tal paremini välja tuleb.

Vastutulnute seas oli ka lilledega välisminister Toomas Hendrik Ilves, kes jagas kiidusõnu ning kes just neil hetkedel nõustus olema Eesti Eriolümpia patrooniks. Eriolümpialasi võtsid nädala jooksul kohvilaua taga vastu nii maavanemad, sotsiaalministeerium kui ka välisminister. Ees ootasid Eesti Eriolümpia talimängud Otepääl.