Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kui psühhiaatria ei aidanud: dissidendid Nõukogude salavanglates

6
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kinnine psühhiaatriahaigla NSV Liidus | FOTO: Internet

Inimesed kardavad psühhiaatreid ja psühhiaatriahaiglaid, on alati kartnud. Varem andis psühhiaatria selleks ka põhjust, kuna jäi kiirelt arenenud meditsiinist mingil ajal maha ja kasutas ravimeetodeid, mida tänapäeval peetakse kahtluseta ebainimlikuks. Psühhiaatriat on poliitika tegemiseks kuritarvitanud totalitaarsed ja autoritaarsed režiimid.

Sergei Babin | FOTO: Erakogu

-Millal hakkas Nõukogude Liit psühhiaatriat kuritarvitama?

Sellest saab kõnelda alates 1950.–1950. aastatest. Jõhker stalinlik režiim ei vajanud selliseid peeneid meetodeid, sest Stalini ajal hävitati inimesi miljonite kaupa. Hruštšovi ajal, kui nõukogude süsteemi liberaliseeriti, võeti võitluses teisitimõtlejatega kasutusele uus meetod: nad kuulutati vaimuhaigeks.

Hruštšov on öelnud, et vaid hull pole rahul sotsialismi saavutustega. Süsteem vastaski operatiivselt juhi ootustele ja sellest ajast alates saab rääkida psühhiaatria kuritarvitamisest teisitimõtlejate vastu. Seda harrastati mitte üksnes Nõukogude Liidus, vaid ka teistes Ida-Euroopa sotsialistlikes riikides ja näiteks Kuubal.

Nõukogude Liidus allusid spetsiaalsed kinnised psühhiaatriahaiglad sise-, mitte tervishoiuministeeriumile. Viimasele anti need üle alles 1980. aastate teisel poolel. Kuni perestroikani olid need põhimõtteliselt vanglad, kus töötas meditsiiniline personal.

-Mis juhtus inimesega, kes pandi poliitilistel põhjustel psühhiaatriahaiglasse?

Ühena esimestest kirjeldas oma kogemust [kirjanik ja Nõukogude dissident] Vladimir Bukovski. Ta sattus psühhiaatriahaiglasse pärast luuletuste lugemist Moskvas Majakovski mälestussamba juures, kus ta arreteeriti. Teda saanuks süüdi mõista vaid mingi leebe paragrahvi alusel. Näiteks huligaansuses. Selle eest saanuks karistada väikese trahvi või lühikese arestiga. See nõukogude võimu ei rahuldanud.

Psühhiaatriahaiglasse sattumine muutis kõike. Mälestustest teame, et esimesed pidasid seda algul naljaks või lihtsalt huvitavaks sündmuste pöördeks. Näiteks Bukovski ja ta kaaslased alguses isegi rõõmustasid ja arvasid, et on KGBd ja võime ninapidi vedanud. Kuid see oli midagi muud.

Sellised inimesed paigutati psühhiaatriahaiglasse tähtajatult ja nad jäid üleni arstide meelevalda. See andis võimaluse dissidentidega manipuleerida ja neid šantažeerida. Et kui maha rahuneb, siis lasevad ta varem välja.

Mis puudutab ravi, siis see oli väga intensiivne ja võrdus piinamisega. Füüsiliselt ja psüühiliselt tervetele inimestele määrati intensiivne bioloogiline teraapia. Selle üle elamine oli ükskõik kellele raske ja piinarikas katsumus.

-Milles piinamine seisnes?

Psühhiaatria on muutunud humaansemaks ning paljud ravimeetodid, mida toona tarvitati, on tänapäeval keelatud.

Kasutati väga tugevatoimelisi ja tugevate kõrvalmõjudega psühhotroopseid preparaate, muuhulgas antipsühhootikume. Peale selle tehti šokiravi, näiteks insuliinikoomateraapiat ja elekterkrampravi. Seda kõike kasutati võrdlemisi tervete inimeste peal. Kui mõnel olidki mingid kõrvalekalded, siis minimaalsed ja sellise ravi järele polnud mingit vajadust.

Bukovski, aga ka [toona meditsiinikirjanduse tõlkija ja Nõukogude dissident, nüüd ajakirjanik, inimõiguste aktivist ja Putini kriitik] Valeria Novodvorskaja on mälestustes kirjeldatud teisigi piinamismeetodeid.

Näiteks «kalifeed». Reielihastesse viidi tilgutite abil mitu liitrit lahust, kuni reied hakkasid meenutama kalifeepükse. Siis imeti vedelik jälle välja. Ja siis otsast peale. See tekitas meeletut valu.

Oli ka «mähis». See tähendas, et inimene mässiti märgadesse sidemetesse. Kuivades ja kokku tõmbudes tungisid need ihusse ja põhjustasid põrguvalu.

Mooduseid oli veel.

-Millise jälje see terve inimeste psüühikale jättis?

Raske öelda. Kindlasti erines see inimeseti vastavalt vanusele, iseloomule jne.

Kujutage ette: vaimselt terve inimene satub kinnisesse psühhiaatriahaiglasse. See on muule maailmale täiesti suletud, sealt pole võimalik lahkuda, teda ümbritsevad vaimuhaiged, kellest osa on pannud toime väga raske kuriteo, näiteks tapmise. Arstigi jaoks on see väga raske seltskond, kes vajab hoopis teistsugust lähenemist ja ravi.

Haiglad, kuhu teisitimõtlejaid saadeti, asusid enamasti ääremaal, sanitaridena töötasid seal sageli endised kriminaalkurjategijad.

Tervele inimesele oli see ränk, ta oli lisaks «ravile» pideva surve all ja teda šantažeeriti.

-Kui tavaline see Nõukogude Liidus oli, et teisitimõtleja saadeti psühhiaatrilisele sundravile?

Omal ajal visati Nõukogude Liit ülemaailmsest psühhiaatrite assotsiatsioonist selle eest välja, 1980. aastate lõpus võeti tagasi. Toona oli nimekiri 400 nimega, kelle kohta nõukogude psühhiaatrite liit tunnistas, et nende peal on psühhiaatriat kasutatud poliitilistel eesmärkidel.

Iga selline saatus selles nimekirjas on muidugi tragöödia, kuid 400 inimest suure Nõukogude Liidu peale on vaid piisake meres. See on vaid jäämäe veepealne osa. Need olid inimesed, keda tunti läänes, neist rääkis sealne meedia.

Neid, kes astusid nõukogude võimu vastu võib-olla tõesti oli 400 inimest. Kuid sama võis juhtuda sama hästi inimestega, kellel polnud kavaski Nõukogude režiimi vastu minna. Pean silmas näiteks kaebajaid, kes üritasid kuskil provintsis võidelda õiguse eest ja said külge vaimuhaige sildi. Ameerika Hääles neist ei räägitud ja sellepärast me neist ei tea. Kuid kahtlemata oli neid palju rohkem kui 400.

-Tagantjärele on püütud neid meetodeid õigustada, väites, et hulk Nõukogude dissidente kannatas juba palju varem psüühikahäirete all. Näiteks Valeria Novodvorskaja. Kui palju sellistel väidetel alust on?

Panna inimestele diagnoos foto järgi pole just kuigi eetiline ega objektiivne. Novodvorskajal tuli üle elada üks kõige karmimaid ja süngemaid vaimuhaiglaid, Kaasani kinnine psühhiaatriahaigla. Ma ei usu, et ta oleks olnud vaimuhaige.

Oli mitu juhtumit, kui mitu läände välja saadetud Nõukogude dissidenti sattus seal ravile psühhiaatriahaiglasse. Nad saadeti sinna meelega, et näidata, Nõukogude Liidus kedagi taga ei kiusata, inimesed on tõepoolest haiged.

Selge on samas ka see, et dissidentlik liikumine – eriti totalitaarsetes riikides, kus pole võimalik oma vaateid normaalselt demokraatlikult väljendada – tõmbab ligi eripärase psüühikaga, sh selgete kõrvalekalletega inimesi. See on seaduspära, mida võib leida kõigi revolutsiooniliste liikumiste juures. Kuid probleem on selles, et isegi kui keegi neist kannatas psüühikahäirete all, siis meetodeid, mida nende peal kasutati, polnud neile vaja. Näiteks oleks piisanud ambulatoorsest ravist, kuid selle asemel nad arreteeriti ja topiti kinnisesse haiglasse sadistide ja mõrvarite juurde. Sellele pole õigustust.

-Kas pärast 1991. aastat on Venemaal kasutatud psühhiaatriat poliitilistel eesmärkidel?

Raske vastata. Nõukogude ajal olid sedasorti kuritarvitused süstemaatilised. Sellist süsteemi praegusel Venemaal kahtlemata pole. Võib-olla isegi mitte niivõrd selle pärast, et psühhiaatria muutus sõltumatuks, vaid kuna võimul ei ole selliseid meetodeid enam vaja. On teised võimalused sotsiaalsete gruppide allasurumiseks.

On küll teada üks selline juhtum. Ühte 2013. aastal Bolotnaja [väljakul toimunud protestimeeleavaldusel osalejaid süüdistatakse võimuesindajate pihta suunatud vägivallas] süüasjas kinnivõetut hoitakse kinnises psühhiaatriahaiglas. Kuid massilisest psühhiaatria kuritarvitamisest rääkida ei saa, sellised juhtumid on pigem erand.

-Muide, hiljuti palus Prantsusmaalt varjupaika Pjotr Pavlenski, keda tituleeritakse kunstnikuks ja kes kogus kuulsust sellega, et lõikas Serbski-nimelise psühhiaatriahaigla katusel endal kõrva peast, õmbles endal suu kinni, ronis okastraadirulli sisse, naelutas end munandeid pidi Punase väljaku sillutise külge. Kas tema käitumine ei viita vaimse tervise häiretele?

Tunnen hästi arste, kes Pavlenskile ekspertiisi tegid. Nemad leidsid, et tegemist on terve inimesega.

-Kui tõsist kahju on psühhiaatria kuritarvitamine Venemaal psühhiaatria mainele teinud. Kas inimesed kardavad spetsialistilt abi küsida?

Jah, inimesed kardavad psühhiaatreid, kuid psühhiaatria kuritarvitamine on seejuures teisejärguline. Kardetakse stigmat, plekki, halvakspandavat sotsiaalset sõrmejälge. See on psühhiaatriale iseloomulik probleem ka läänes.

Omaette lugu on see, et rahvajutud psühhiaatrilisest ravist, võrdlemisi suletud asutustest, on neid hirme meil süvendanud.

Psühhiaatria kuritarvitamine on sünge peatükk nõukogude psühhiaatria ajaloost, mis on tänini jäänud lahti mõtestamata. See oli päevakorral 1980.–1990. aastatel, toona kirjutati sellest palju. Edasi jäi teema soiku, seda hakati käsitlema nii, et see justkui puudutanuks vaid mõndasadat kannatanut ja mõndakümmet arsti, kes töötasid Serbski-nimelise psühhiaatriahaigla ühes osakonnas. Tegelikult on sellesse kurba lukku segatud kogu meie psühhiaatria.

Tagasi üles