Kinnine psühhiaatriahaigla NSV Liidus FOTO: Internet

Inimesed kardavad psühhiaatreid ja psühhiaatriahaiglaid, on alati kartnud. Varem andis psühhiaatria selleks ka põhjust, kuna jäi kiirelt arenenud meditsiinist mingil ajal maha ja kasutas ravimeetodeid, mida tänapäeval peetakse kahtluseta ebainimlikuks. Psühhiaatriat on poliitika tegemiseks kuritarvitanud totalitaarsed ja autoritaarsed režiimid.

Tellijale Tellijale

-Mis juhtus inimesega, kes pandi poliitilistel põhjustel psühhiaatriahaiglasse?

Ühena esimestest kirjeldas oma kogemust [kirjanik ja Nõukogude dissident] Vladimir Bukovski. Ta sattus psühhiaatriahaiglasse pärast luuletuste lugemist Moskvas Majakovski mälestussamba juures, kus ta arreteeriti. Teda saanuks süüdi mõista vaid mingi leebe paragrahvi alusel. Näiteks huligaansuses. Selle eest saanuks karistada väikese trahvi või lühikese arestiga. See nõukogude võimu ei rahuldanud.

Psühhiaatriahaiglasse sattumine muutis kõike. Mälestustest teame, et esimesed pidasid seda algul naljaks või lihtsalt huvitavaks sündmuste pöördeks. Näiteks Bukovski ja ta kaaslased alguses isegi rõõmustasid ja arvasid, et on KGBd ja võime ninapidi vedanud. Kuid see oli midagi muud.

Sellised inimesed paigutati psühhiaatriahaiglasse tähtajatult ja nad jäid üleni arstide meelevalda. See andis võimaluse dissidentidega manipuleerida ja neid šantažeerida. Et kui maha rahuneb, siis lasevad ta varem välja.

Mis puudutab ravi, siis see oli väga intensiivne ja võrdus piinamisega. Füüsiliselt ja psüühiliselt tervetele inimestele määrati intensiivne bioloogiline teraapia. Selle üle elamine oli ükskõik kellele raske ja piinarikas katsumus.

-Milles piinamine seisnes?

Psühhiaatria on muutunud humaansemaks ning paljud ravimeetodid, mida toona tarvitati, on tänapäeval keelatud.

Kasutati väga tugevatoimelisi ja tugevate kõrvalmõjudega psühhotroopseid preparaate, muuhulgas antipsühhootikume. Peale selle tehti šokiravi, näiteks insuliinikoomateraapiat ja elekterkrampravi. Seda kõike kasutati võrdlemisi tervete inimeste peal. Kui mõnel olidki mingid kõrvalekalded, siis minimaalsed ja sellise ravi järele polnud mingit vajadust.

Bukovski, aga ka [toona meditsiinikirjanduse tõlkija ja Nõukogude dissident, nüüd ajakirjanik, inimõiguste aktivist ja Putini kriitik] Valeria Novodvorskaja on mälestustes kirjeldatud teisigi piinamismeetodeid.

Näiteks «kalifeed». Reielihastesse viidi tilgutite abil mitu liitrit lahust, kuni reied hakkasid meenutama kalifeepükse. Siis imeti vedelik jälle välja. Ja siis otsast peale. See tekitas meeletut valu.

Oli ka «mähis». See tähendas, et inimene mässiti märgadesse sidemetesse. Kuivades ja kokku tõmbudes tungisid need ihusse ja põhjustasid põrguvalu.

Mooduseid oli veel.