Hanna-Kaisa Lepik: demokraatia hoiab Trumpi ohjes

Hanna-Kaisa Lepik Foto: Eero Vabamägi

Ameerika presidendi tegelik võim ei ole nii kõikehõlmav, kui võiks esiti arvata, ja kindlasti ei ole president puutumatu, kirjutab arvamusportaali kolumnist Hanna-Kaisa Lepik.

Richard Nixon ei suutnud pärast Watergate'i skandaali avalikuks tulemist oma võimu hoida. Asitõendite põhjal mõistis Ühendriikide ülemkohus ta mitmes punktis süüdi ja meedia hävitas tema maine lõplikult.

Ka Barack Obamal jäi suur hulk plaane ellu viimata, sest tal lihtsalt ei olnud piisavat toetust, et kongressis oma ideed läbi suruda.

Ühendriikide riiklikud institutsioonid piiravad presidendivõimu, mis tuleb võib-olla Ameerika värskele presidendile Donald Trumpile mõnevõrra üllatusena. Samuti on president sõltuv oma kuvandist ajakirjanduses, mida demokraatlikes riikides võib käsitleda ka kui mitteametliku neljanda võimuna, ja mis pingsalt tema tegemistel silma peal hoiab. Tõsi, meedia võimust ei lase Ühendriikide praegune president end eriti heidutada.

Kuigi Trump võib olla esimene mees riigis, ei ole ta vähemalt oma esimeste ametis oldud nädalate jooksul olnud võimeline alistama demokraatiat. Ühendriikides kui demokraatlikus riigis on seadused sätestanud presidendi võimu piirid. See tähendab, et ilma kongressi otsuse või põhiseadusest tulenevate volitusteta ei ole tal võimu seadustest üle astuda ning teha, mis iganes pähe tuleb. See, et San Francisco apellatsioonikohus talle seda avalikult meelde pidi tuletama on löök Valge Maja värske peremehe ego pihta.

Loomulikult suunas Trump oma viha Twitterisse, säutsudes: «Mis saab meie riigist, kui kohtunik võib tühistada reisikeelu, ja igaüks, isegi halbade kavatsustega, võib siseneda Ühendriikidesse?» Hetkeseisuga saab see, mis alati: Ameerika jätkab demokraatia lainel, kus veel eksisteerib võimude lahususe printsiip ja kohtuvõim on suuteline valitsust korrale kutsuma.

Demokraatlikud institutsioonid suudavad Trumpi veel ohjes hoida. Kuigi apellatsioonikohtu otsuse võiks tegelikult edasi kaevata ülemkohtusse on see hetkel Ühendriikide presidendi jaoks riskantne. Kuna senat ei ole aasta jooksul olnud võimeline ametisse nimetama uut kandidaati, kes asendaks eelmise aasta veebruaris surnud kohtuniku, valitseb ülemkohtus hetkel jõutasakaal liberaalide ja konservatiivide vahel. Peaks Trump olema aga võimeline läbi suruma oma kandidaadi, Neil Gorsuchi, võivad sündmused võtta uue suuna.

Uus tase Ühendriikides

Poliitikutelt täielikku ausust oodata ei ole muidugi reaalne, aga siinkohal on Trump demokraatliku riigi uuele tasemele viinud. Politifacti statistika järgi on ligi 70 protsenti Trumpi väidetest osutunud valeks. Tõsi, ka Obama puhul oli see näitaja tervelt neljandik, kuid niivõrd-kuivõrd võis tema väljaütlemisi siiski usaldada.

Sellest hetkest kui Trump valimistsirkusesse astus, on meedial alati olnud, millest kirjutada. Nüüd aga hoiavad ajakirjanikud kahe käega peast kinni, sest Valge Maja administratsioonilt tõde välja pigistada tundub peaaegu võimatu. Väljakutsuvaid küsimusi esitavaid reportereid sildistatakse võltsuudiste kandjateks või lükatakse keerulised küsimused lihtsalt valede väidetega ümber.

Pärast ametivannet on Trump alustanud tulise kampaaniaga, milles väidab, et kolm miljonit ebaseaduslikku hääletajat on põhjus, miks ta ei võitnud rahvahääletusel enamust.

Kuigi sellel väitel suure tõenäosusega mingit tõepõhja all ei ole, tekib mul pigem küsimus, miks see hetkel üldse oluline on? Oponentidele võib ju meeldida talle seda asjaolu nina alla hõõruda, kuid siiski võitis Trump ametikoha täiesti seaduslikult.

Kuigi Trumpi sobivus konkreetsesse ametisse tekitab minus ilmselgelt küsimusi, ei kahtle ma tema õiguses presidendilaua taga istuda. Samuti sai Al Gore Geroge W. Bushist rohkem hääli, aga see ei takistanud viimase presidentuuri ning tema tagasivalimist 2004. aastal.

Miks peab Trump valetama, et tema ametisse vandumise hetkel paistis päike, kui kõik fotod tõestavad, et tol hetkel sadas vihma? Trump käitub endiselt nagu ärimees, kes peab end pidevalt reklaamima, et tema toode populaarne oleks. Isegi kui see reklaam on rajatud valedele  – nagu tema Trump Tower, mida on reklaamitud kui 68-korruselist hoonet, kuigi tegelikkuses on seal 58 korrust, sest Trump arvas, et nii paistab see potentsiaalsetele klientidele atraktiivsemana.

Ma ei kujuta ette kui frustreeriv võib olla ühel ajakirjanikul nii tühiste asjade üle presidendi administratsiooniga vaielda. Loodan, et Ameerika meediakanalid saavad esmasest šokist üle ja kohanevad uut tüüpi pressikonverentsidega, sest tundub, et Trumpi administratsiooniga suhtlemisel ei piisa ajakirjandusel enam traditsioonilistest meetoditest.

Maailmas olevat kätte jõudnud nn tõejärgne ajastu. Kuigi ideaalis võiks tõde ju tõesti põhineda faktidel, on see alati olnud pigem subjektiivne ja uskumustel tuginev arusaam.

Miks arvan, et minu tõde on see õige tõde? Sest usun seda. Trump ja tema toetajaskond usuvad oma tõde. Mul on õigus nende uskumustes kahelda, aga ometi ei saa ma täie veendumuse juures väita, mis on sada protsenti tõde ja mis ei ole.

Olen alati väga skeptiline olnud igasuguste konspiratsiooniteooriate suhtes, kuid teisalt arvan, et igasse infosse on tervislik suhtuda teatava kriitilisusega. Seda soovitaksin ka Trumpi toetajaskonnale – samasuguse kriitilise meelega, millega suhtutakse peavoolu meediakanalitesse, võiks suhtuda ka alternatiivsemat laadi, Breitbarti-stiilis väljaannetesse.