Rainer Vakra

FOTO: Toomas Tatar

Reformierakonnast on saanud rahvuslik-populistlik massierakond, kes üritab kõnetada eestlaste erinevaid valijagruppe, mille tulemus on aga seest õõnes poliitika, kirjutab riigikogu liige Rainer Vakra (SDE).

Tuuli Kochi intervjuust Reformierakonna esimehe Hanno Pevkuriga (PM 15.02) jäi kõlama hoiak, et enne järgmist aastat ei hakka oravad end riigis võimule pressima ja üleüldse teeksid nad koalitsiooni ainult võimupositsioonilt – juhul kui nemad saavad Suure Peetri rolli. See tuletas mulle meelde kunagi komeedina poliitikasse sööstnud erakonda Res Publica, kes valis samuti vabatahtliku opositsioonis olemise, millele järgnes aga õige pea selle partei kadumine poliitiliselt areenilt. Rahvas ei oota üheltki poliitiliselt jõult opositsioonis istumist, vastupidi – iga erakond peab tahtma võimul olles oma valijaid parimal moel esindada. Kuidas siis muud moodi täita valijatele antud lubadusi?

Samasugune pooles vinnas suhtumine tundub Pevkuril olema Tallinna kohalikesse valimistesse. Kristen Michali saatmine Tallinna linnapeakandidaadiks tähendab, et Reformierakonnal jääb pealinnas täispotentsiaal avamata, ning selle pealt paraku väga head tulemust ei tee. Hoopis lähemale valimisvõidule Tallinnas võiks Reformierakonna tuua särav ja puhta renomeega Kaja Kallas ainukese naisena tõenäoliselt vaid meestest vastaskandidaatide seas – vaat see oleks silmapaistev käik!

Mis puudutab Pevkuri repliiki sotside aadressil, siis tegelikult on Reformierakond ise olnud läbi kõigi nende aastate peamine klassiühiskonna ning klassiviha tekitaja. Sotsiaalküsimustele vähem tähelepanu pööramine oli aastaid vesi Keskerakonna ning Edgar Savisaare veskile, kes n-ö teise Eesti arvamusliidrina kogus ja ühendas kõiki neid, kes olid ootamatult vaba turumajanduse hammasrataste vahele jäänud. Sotsid seevastu on alati tegelenud sotsiaalsete väärtuste, hariduse ning tervise propageerimisega.

Klassiühiskonna asjus süüdlast otsides peaks Pevkur ise peeglisse vaatama – eriti praegu, kui tema erakonnakaaslased süüdistavad sotse, et meie tahame maksureformi kaudu anda 75 protsendile töötegijatest rohkem raha kätte, ning heidavad ette, et rikkamad kaotavad seeläbi mõnikümmend eurot kuus. Reformarite halvustav suhtumine tublidesse tööinimestesse vaid põhjusel, et nood teenivad praegu alla keskmise palga, on õõvastav.

Praegu ei ole Reformierakond ammu enam majanduserakond, mis tõepoolest oli kunagi nende kadedust vääriv tugevus. See monopol lõppes paraku koos Siim Kallase lahkumisega Brüsselisse. Ansip tõi erakonda rahvusluspoliitika, mis sai alguse pronkssõduri teisaldamisega ning kestab tänase päevani. Reformierakonnast on saanud rahvuslik-populistlik massierakond, kes üritab kõnetada eestlaste erinevaid valijagruppe, mille tulemus on aga seest õõnes poliitika. On põhjust arvata, et Michal ja Reformierakond sõidavad rahvusluse ja venelastega vastandamise teemal ka nendel valimistel, selmet pakkuda välja positiivset programmi Tallinna uuendamisel.