Kaire Uusen: äkki loobudagi integratsioonist?

Kaire Uusen Foto: Erakogu

Veerandsada aastat pärast iseseisvuse taastamist on selge, et soov sulandada siin elavaid muukeelseid inimesi Eesti ühiskonda ja õpetada neile eesti keelt võib jäädagi unistuseks, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

Kui lisada siia viimase aja sündmused – vene koolide soov vähendada eesti keeles õppimise mahtu, avalik info, et teenindajana saab töötada eesti keelt oskamata (ja midagi ei juhtu), mõningate poliitikute avaldused Eestis toimuvast sundintegratsioonist –, siis liigume pigem vastassuunas.

Olukord meenutab anekdooti, kus rahulolematu töötaja läheb ülemuse juurde palgatõusu nõudma, muidu lahkub töölt. Tagasi tulles teatab töötaja rahulolevalt, et õnneks saavutati kompromiss: ülemus ei tõsta palka ja tema ei lahku töölt.

Eesti samuti palub, meelitab, natuke ka nõuab, aga ei miskit. Pigem lõpeb see nii, et hinnaalandusi teeme ise, pehmendades keelereegleid, pikendades tähtaegu ja rääkides ise vastupuiklemata võõrkeeli.

Küsimusele, miks ei taheta Eesti ühiskonda sulanduda, eestlaseks saada, on vastus tegelikult lihtne. See, mida Eesti vastu pakub, ei tooks enamikule mingeid muutusi ega elu paranemist. Mingisugust tööd leiab ka keelt oskamata, toetusi (ükskõik kui vähe) saab ka muukeelne või Eesti huvide vastu tegutsev inimene. Palk pole samuti eestlasel märkimisväärselt kõrgem kui eesti keele mitteoskajal.

Üks välismaalane ütles hiljuti, et tema teab Eesti integratsiooni imeretsepti. Kui maksta igale Ida-Virumaa elanikule 2000-eurost kodanikupalka, mille eelduseks on hea eesti keele oskus, räägiks aasta-kahe pärast iga idavirulane eesti keelt.

Igal pool maailmas on inimeste integreerumise soovi peapõhjuseks suurem heaolu, paremad töövõimalused, helgem tulevik. Miks isegi harimatud immigrandid hakkavad juba mõne kuu järel Rootsis, Norras, Saksamaal kohalikku keelt purssima? Vaevalt et hinges tahetakse saada rootslaseks, norralaseks või sakslaseks. Miks saab venelane Soomes või Ameerikas kohaliku keele selgeks, siin aga mitte? Ikka raha, parem elu, võimalus kuuluda edukate või võimul olijate hulka ja turvalisem tulevik on põhjus.

Eesti ja eesti poliitikud ei taha tunnistada, et enamik riike on oma näilise sõbralikkuse ja humaansuse katte all immigrantidele esitatavates nõuetes väga ranged. Sellest lähtuvalt on Eesti näite puhul lausa kuritegelik öelda, et siin toimub sundintegreerimine.

Lääne-Euroopas pannakse riiki tulijad kuudeks keeltekursustele, uut ametit õppima jne, millest keeldudes on paljudel headel asjadel kriips peal (tööd leida on peaaegu võimatu) või ähvardab isegi väljasaatmise oht. Kuid hilisem oodatav tasu on seda esialgset vaeva väärt.

Edasi tuleb juba loomulik integreerumine: kui elada kohalikega samasugust elu, siis hakkabki inimene ennast sellena tundma, lastel on veel lihtsam.

Head elu, suurt palka ja mõnusat elukeskkonda on väga lihtne omaks võtta. Muidugi ei puuduta see erandeid, nt sõjakaid (teise põlve) noori, suletud kogukondi või teisitimõtlejaid. Isegi kui iga Eesti elanik räägiks tulevikus vabalt eesti keelt, jääb ikka osa neist integreerumatuks või hakkab keeleoskuse tõttu veel rohkem vastu töötama või lahkub kõigest hoolimata. See käib integratsiooni juurde.

Kes on edukalt integreerunud?

Integreerumise sooviks võib olla ka saavutusvajadus, võimalus oma unistusi ellu viia. Kui koduriigis mingil põhjusel ei saa, siis kolides teise (demokraatlikusse või rikkamasse) riiki, kus on palju võimalusi eneseteostuseks (ja võimalust ka rohkem teenida), toimib saavutusvajadus tugeva integreerumise motivaatorina.